Ühel järjekordsel koolitusel küsib Susan Jeffers auditooriumilt: Mida te teeksite ... kui teil poleks hirmu?

Vaadake ennast... Mida te järgmisena teeksite ... kui teil ei oleks hirmu?

Vaadake inimesi enda ümber... Milline on teie suhtumine neisse ... ilma hirmuta?

Milline on nende suhtumine teisse?

Inimene sünnib siia maailma hirmudeta, kuid me hakkame neid ise looma, alguses mängult ja siis juba tegelikkuses. Laps võtab appi fantaasia, lapsevanem annab valesid indikatsioone (vale ettenäitamise teel) läbi kasvatuse ja selle tagajärjel kujuneb välja hirmutatud inimene. Edaspidises elus kasvatame ja rohkendame pidevalt oma hirme ning mõnikord tekib neist lausa foobia.

Me hirmutame ennast iga päev ja oleme selles meisterlikud. Laps lubas õhtul kella üheksaks koju tulla ja viis minutit pärast üheksat pole teda veel kodus. Mida te teete? Helistate mobiilile, kuid mobiil on levist väljas.

Hirm viib sõltuvuseni

Ja siis hakkab tööle kujutlusvõime. Me oleme hirmul ning kujutame ette kõike võimalikku ja võimatut. End hirmutades aktiveerime me hirmu energia ja võime ise nii mõnegi sündmuse tekitajaks olla. Saadud kogemuse anname hirmunult edasi ka lapsele, mis aktiveerib lapses omakorda süütunde.

Tihti aga võimendavad meie hirme keskkonnast tulevad signaalid. Ajalooliselt on hirm olnud tõhusamaid masside juhtimise viise ja selle jõudu on kasutanud kõik suured diktaatorid.

Miks tekib hirm? Hirm tekib usalduse puudumise tagajärjel. Kuid hirm seab meie meeltele piirangud ja teeb meid kergesti haavatavaks. Selle asemel et abi või nõu küsida, hakkame oma hirme hoopis peitma valetamisega, või mis veelgi hullem, maskeerime oma hirme sõltuvuste abil, sest see surub emotsioonid maha.

Sõltuvus on selline tegevus, mida me ei suuda lõpetada. Mida me tahame veel ja veel ning mille üle meil lõpuks kontroll kaob.

Sõltuvustel on palju vorme: alkohol, seks, söömine, suitsetamine, treenimine, töötamine, arvutimängud, mängurlus, lugemine, televiisorivaatamine, kollektsioneerimine jne. Üks enim levinud sõltuvuse vorme on liigsöömine, mis viitab sellele, et inimesel puudub turvatunne, ja ülekaal on sisemise hirmu väline avaldus.

Hirm on sisemise viha väljendus. Pidev hirmulolek toodab rahulolematust, ja kui inimene on pidevalt rahulolematu, ei suuda ta näha ennast ega teisi selge pilguga. Vihastada pole vale, see on täiesti normaalne emotsionaalne seisund, kuid vihasse ei tasu kinni jääda.

Pikaajaline viha toodab vimma, mis omakorda aktiveerib meie keharakud negatiivses võtmes, ja kui vimm hakkab vinduma, siis muutub energiatakistus nii suureks, et meie elu laguneb koost, tekivad haigused, kaovad suhted, suureneb materiaalne ebastabiilsus ning hirmu võim meie üle aina suureneb ja suureneb.

Susan Jeffers tutvustab raamatus “Sa julged küll” üht paljudest võimalustest tegelda oma elu suurima takistusega − hirmuga. Esialgu annab autor meile võimaluse mõista, kus me oma elus hetkel oleme, mis on need hirmud, mis segavad meil olla mina ise. Kas me kardame … rahva ees esinemist või enda maksmapanemist või otsustamist või tõelist lähedust või töökohavahetust või üksiolemist või vananemist või autojuhtimist või armastatu kaotamist või suhte lõppemist jne? Kas mõni neist hirmudest on tuttav?

Jeffers on enda elukogemuste põhjal loonud omanäolise, kuid lihtsa ja hästitoimiva hirmust vabanemise programmi ning aastate jooksul läbi viinud mitmeid edukaid kursusi.

Ta mõistab hästi inimeste segadust, hirmu, vastuhakku, motivatsioonipuudust ning aitab selle sasipuntra alt leida inimest ennast kogu tema väärtuses. Ja mis peamine − inimene ise teeb selle programmi läbi, mitte keegi teine, ning selle tulemusena toimub muutus.

Saa oma elu peremeheks

Raamatus kirjeldatud hirmust vabanemise kursuse on Jeffers pealkirjastanud kui “Tunne hirmu, kuid tegutse”.

Kursuse kohta kirjutab ta nii: “Iga kord, kui me riskime ja siseneme meie jaoks tundmatule territooriumile või astume maailma ette uut moodi, tunneme hirmu. Sageli takistab see hirm meid elus edasi liikumast. Kogu kunst seisneb selles, et võib tunda hirmu, kuid siiski tegutseda. Uurime koos neid takistusi, mis ei lase meil elada oma elu sellisena, nagu me tahaksime. /---/ Lugemise, ühiste arutelude ja huvitavate harjutuste abil õpime ära tundma õigustusi, millega me vabandame oma tardumust ja asume välja töötama tehnikaid, mis lubavad meil saada oma elu peremeesteks.”

Seda raamatut tasub lugeda ja läbi töötada mitu korda. Kui elus tekib raskeid hetki, tasub teos uuesti kätte võtta, läbi lugeda ja alustada programmiga. See raamat aitab saada selgust ning leida vahendeid, kuidas hirmu korral mis tahes olukorras paremini toime tulla. Me õpime liikuma punktist, kus valitsevad valu ja teovõimetus, punkti, kus meid ootavad ees jõud, energia ja elevus. Mis saab veel parem olla?

Lõpetuseks Susan Jeffersi enda sõnad: “Iga inimene, kes puutub kokku millegi uuega elus, tunneb hirmu. Ometi on nii palju neid, kes hirmust hoolimata lähevad ja tegutsevad. Seega ei jää meil muud üle, kui järeldada, et hirm pole probleem.”

Kes siis, see selgub raamatust. Mõnusat lugemist!