Viilma kui taasiseseisvunud Eesti ühe kõige enam tiražeeritud autori mõjukus väljub kitsast vaimsusega tegelejate ringist. Tema teosed on olnud paljudele inimestele teejuhiks alternatiivsete ravimeetodite ning spirituaalse maailmavaate juurde.

Haapsalus günekoloogina tegutsenud arstina kirjutas Luule Viilma esialgu lihtsalt juhised oma patsientidele, kuid aja jooksul kasvas sellest välja terve raamatute sari. Kiiresti menukiks muutunud “Ellujäämise õpetuse” pealkirja all ilmus aastatel 1995 kuni 2003 kokku kaheksa raamatut, millest viimased kolm avaldati postuumselt.

“Ellujäämise õpetus” kuulub eneseabi žanrisse, võimaldades inimesel ise oma probleemide põhjusi tuvastada ning neile lahendusi leida.

Mõtteraviks nimetatud õpetused selgitavad haiguste tähendusi ja põhjuseid ning rõhutavad armastamise-andestamise olulisust. Raamatutest leiab aga ka praktilisi harjutusi näiteks lülisamba venitamiseks, või lauseid, mille valjusti kordamisega võib vabaneda negatiivsusest ja stressist. Üheks Viilma populaarsuse põhjuseks võibki pidada oskust pakkuda lahendusi väga erinevatele tervise- või ka näiteks suhetega seotud probleemidele.

Huvi Viilma vastu ei rauge

Viilma on kahtlemata väga mõjukas autor, kelle lugejaskond ületab Eesti piire. Eelmisel aastal tehtud uuringu kohaselt pidasid ligi pooled vaimsete või alternatiivsete õpetustega tegelejad Viilmat enda jaoks oluliseks õpetajaks.

“Ellujäämise õpetus” on tõlgitud viide võõrkeelde (vene, soome, läti, leedu ja inglise) ning on ka Eestis olnud pidevalt raamatupoodides müügil. Kestvast huvist Viilma vastu annab tunnistust ka “Ellujäämise õpetuse” esimese osa ilmumine “Tarkusepuu” sarja avateosena ligi 20 aastat pärast raamatu esmatrükki.

Eestlasi iseloomustab suur usk eriliste võimetega inimestesse, sealhulgas ravitsejatesse. 2010. aasta küsitluses “Usust, elust ja usuelust” leidis 77 protsenti vastanuist, et sensitiivsetel inimestel on võime haigeid tervendada.

Samas küsitluses tuli aga välja, et ise oli sensitiivi abi kasutanud vaid 12% vastanutest. Mingil määral sobitub Viilma ravitsejana või teadmanaisena ka Eesti rahvameditsiini traditsiooni, ent kujutab endast siiski uut tüüpi “vaimset” õpetajat, kes kombineerib meditsiinilist teadmist parapsühholoogia ning new age’ist ja religioonidest pärinevate arusaamadega.

Jumal on armastusenergia

Viilma jaoks oli jumal oluline – ta nägi jumalas eelkõige armastusenergiat. Otsides religiooni tuuma, ei järginud ta ühtegi konkreetset usundit, ehkki tema arusaamades on tunda kristliku moraali mõju.

Viilma õpetustes ja ka eluloos leidub palju müstilist: oma raamatutes sisalduva teadmise sai ta enda sõnul kõrgematest sfääridest. Ta on maininud ka oma võimeid suhelda vaimudega või lugeda inimeste mõtteid. Ka pärast tema lahkumist – autoõnnetuse tõttu 2002. aasta jaanuaris – on mitmed sensitiivsete võimetega inimesed avaldanud temalt väidetavalt juba teispoolsusest saadetud sõnumeid.

Viilmal on palju poolehoidjaid ja järgijaid, aga leidub küllalt ka neid, kelle jaoks tema õpetus ja/või isik ei ole vastuvõetav.
Paljudele oli näiteks võõras mõte haiguste põhjuste otsimisest enda mõtlemisest. Samuti on neis nüüdseks juba pea 20 aastat tagasi avaldatud raamatutes arusaamad näiteks moraalist või soorollidest väga konservatiivsed.

Meditsiiniringkondades tekitas pahameelt dr Viilma kui hinnatud günekoloogi tegevus alternatiivsete ravimisviiside propageerijana. Aastal 1998 tema arstilitsentsi enam ei pikendatud.
Tõepoolest, autoriteetse arstina lõi Viilma silla alternatiivse ja tavameditsiini vahele, mis vastavalt inimese suhtumisele alternatiivmeditsiini võib tunduda kas kiidu- või laidu-
väärne.

Andestamise tähtsus

Viilma rõhutab oma õpetuses andeks palumise ja andmise olulisust. Ta nägi haiguse põhjustena eelkõige stresse, mis omakorda saavad peamiselt alguse hirmust jääda armastuseta. Haigused ja vaevused on tema käsitluses märgid oma mõtlemise ja käitumise muutmiseks. Iga haiguse puhul on võimalik tuvastada sellele vastavad stressid ning mõtlemis- ja käitumisvead.

Viilma lähtub ühelt poolt tšakrate süsteemist, teisalt aga ka keha toimimise loogikast. Oma süsteemiga andis Viilma haigusele, valule ja kannatusele tähenduslikkuse – selgitades muu hulgas ära kannatuse sügavama mõtte, millega tavameditsiin ei tegele ning mis kipub õõnestama meie usku maailmas valitsevasse õiglusesse ja korda.

Küsimus, miks peavad ka väga head inimesed põdema väga halbu haigusi, oli Viilma enda sõnul üks tema peamisi innustajaid “Ellujäämise õpetuseni” viinud otsingutel.

Kuna Viilma nägi haiguste algeid eelkõige inimeses endas, nõudis ta ka tervenemiseks ja tervena elamiseks inimeselt tööd iseendaga. See annab inimesele ühelt poolt võimaluse oma tervise nimel midagi ette võtta, teisalt paneb talle ka vastutusekoorma ning sunnib teda oma sisemusest otsima stresse ja kahjustavaid mõtteid.

Inimeste kogemuste põhjal on näha, et “Ellujäämise õpetuse” järgimine võib kaasa tuua ka liigse süütunde ning pinge. Ehkki õpetustega seostub palju edulugusid, ei pruugi Viilma juhised kõigile sobida. Ka tema järgijate seas tehtud uuringu põhjal võib välja tuua, et üldiselt võetakse õpetuste tõlgendamisel endale omajagu vabadust.

Vaimse eneseabi kirjanduse lugemist võibki vaadelda pigem endale sobivate mõtete ja inspiratsiooni ammutamisena.

Ka Viilma ise on rõhutanud, et “…antud õpetus on üks paljudest võimalustest. Inimene peab ise leidma endale sobiva. Nad on kõik ühe terviku osad.”.

Seega annab “Ellujäämise õpetus” ainest mõtisklemiseks ja enesevaatluseks ning on kahtlemata tähelepanuväärne teos meie kultuuriruumis.