Kui 24aastane Anto Vainikko omal ajal põhikooli lõpetas, polnud ta koolis oma kätega mitte midagi meisterdanud. Koolis ei olnud käsitöötundi.

Lauluklassi poisina oli tal hoopis tavapärasest rohkem laulmistunde, nüüd ta laulab ning mängib kitarri kahes ansamblis.

Käsitööoskuste puudumisele vaatamata läks noor mees Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli õppima vägagi käelist tegevust – sepaks.

Pärast lõpetamist sai aga üsna kiiresti selgeks, et sepana nullist alustada ja ennast ära elatada on väga raske, eriti kui sul pole sepikoda.

Nii tekkiski mõte õppida taas rauatööd, ent teise nurga alt − nimelt keevitamist. Keevitajate kursusi aga parasjagu käimas ei olnud. Nõnda andis noormees paberid sisse Tartu Kutsehariduskeskusesse mehhatroonika erialale.