Meie tutvus Lennart Meriga algas 1950. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas, kui tema oli kolmandal, mina esimesel kursusel, ja hiljem ühise katuse all vanas Tiigi ühiselamus – samas trepikojas, toauksed vastakuti.

Milline vaim ja elulaad seal valitses, saab kõige paremini teada Hillar Palametsa sisutihedast ja vaimukast raamatust vanast Tiigist.

1955. aastal kohtusime taas Tallinnas, tema asus tööle Eesti Raadios, mind valiti ELKNÜ Keskkomitee I sekretäriks. Meie kohtumised jätkusid, sõprus süvenes. Elasime suure huviga kaasa tema rännakutele ja reisikirjeldustele. Ja siis tuli ta nõu pidama, et korraldada noorteadlaste ekspeditsioon Kaug-Itta Kamtšatkale.

Miks just sinna?

“Lihtsalt kaugemale polnud nõukogude ajal võimalik minna ja just seepärast võlus see piirkond Lennartit kõige enam,” kirjutab ekspeditsioonikaaslane Anto Raukas. Kuid samas oli see ka väga range režiimiga piiritsoon, kus liikumine, aga seda enam teaduslike uuringute tegemine raskendatud.

Koos leidsime väljapääsu – nimetada see ekspeditsioon Teaduste Akadeemia ja ELKNÜ Keskkomitee ühisprojektiks ning otsustasime taotleda sellele Moskvast keskkomitee toetust. See õnnestus, piiritsoonis tegutsemise mured olid murtud ja kohalike võimuorganite toetus tagatud. Tahtsin väga mõneks ajaks nendega ühineda, aga kahjuks ei võimaldatud mulle töölt puhkust.

Ometi ei jäänud idee teostamata. Järgmisel aastal võtsime Lennartiga Kamtšatka reisi ette, ning see kujunes ülimalt muljeterohkeks ja meeldejäävaks. Toon ühe episoodi selle ilmestamiseks. Meile anti teejuhtideks kaasa kogenud loodusetundjad ja kalamehed ning läksime Bolšaja jõele. Oli just lõhe rändeaeg. Kalapüük kujunes uskumatult edukaks. Olgu märgitud, et Lennart püüdis minu tagavaraspinninguga oma esimese umbes kuus kilo kaaluva lõhe.

Laususin teda õnnitledes: kalameeste palve kõigevägevama poole on, et anna ükskord ometi nii suur kala, et luiskama ei peaks. Meil on aga vastupidi − kui tõtt räägime, siis niikuinii keegi ei usu. Õhtul lõkke ääres kostitati meid suurepärase kalasupiga. Ja eks veidike kõrgendatud meeleolus kippusime hooplema, et küllap Läänemere äärest oleme me vist siin esimesed kalapüüdjad.

Mehed muhelesid seda kuuldes ja lisasid, et paar aastat tagasi Soome president püüdis siin samuti kala, ainus erinevus olevat selles, et meie jätame kala neile, aga Urho Kaleva Kekkonen olevat andnud adjutandile täpse nimekirja, millistele ministritele ja riigimeestele kinkekalu külmkastidesse pakkida. Jah, aga seda ei osanud tol ajal küll ette näha, et kolmkümmend aastat hiljem võinuks samamoodi meenutada kalamehed, kuidas nad iseseisvuse taastanud Eesti esimesele presidendile kalapüüki õpetasid.

Juba järgmisel aastal võtsime ette kolmenädalase reisi Ussuuri- ja Amuurimaale ning Primorjesse. 1964. aastal ilmus Lennart Meri järjekordne reisiraamat “Tulemägede maale”, mis annab panoraamse pildi Eesti noorteadlaste ekspeditsioonist Kaug-Itta. Lugejamenu kinnituseks on tõlked vene, saksa, ungari, poola ja soome keelde. Neid aegu meenutades tuleb meelde külaskäik Venezuela indiaani kariibide hõimu kaitsealale Orinoco jõgikonnas.

Parimale reisikaaslasele

Vastates elatanud suguharupealiku küsimusele, et kust valge mees pärit on, jutustasin talle Eestist. Huviga kuulates vastas ta mõtlikult: “Meil on iidne rahvatarkus: selleks et teist inimest tundma õppida, pead sa tema mokassiinidega mitu päevateekonda ära käima.”

Küllap iseloomustab see ka kõige paremini meie ühisreise Lennartiga. Ta on mulle saatnud Soome teadlase Paavo Rintala ulatusliku kirjutise, milles põhjalikult analüüsitakse teemakäsitlust Lennart Meri raamatus “Hõbevalge” ja filmis “Veelinnurahvas” ning lisanud sellele oma kirjaread: “Vainole, parimale reisikaaslasele itta, mälestuseks matkakaaslase reisilt minevikku, kust leiame kõigi tänaste seoste kauge alguse.”