Vene keisrinna Katariina II allkirjastatud 1783. aasta Baltikumi kubermangureform nõudis ka kolmanda seisuse ehk lihtrahva haigemajade asutamist. Esimene hospidal avati Tallinnas 1785. Seda nimetati Priihospidaliks, sest enamik haigeid sai ravi tasuta.

XIX sajandil hoiti Tallinna vaimuhaigeid Priihospidali vaimuhaigete osakonnas. See oli nelja kongiga majake, kus ühes kongis elas valvur. 1880. aastatel oli osakond pidevalt ülekoormatud.

1885 ametisse astunud kuberner vürst Sergei Šahhovskoi külastas ootamatu öise kontrollkäiguna hospidali, kirjutades 13. juunil 1885 oma memorandumis: “Vaimuhaigeteosakonnas on põetajad niivõrd mugavad, et ei viitsi haigeid kemmergusse lasta. Üldse ei ole vaimuhaigete üle öösel mingit järelvalvet, personal magab, koridor on kottpime, põetajad on omavoliliselt pannud vaimuhaigete kongidesse puu­anumad väljaheidete jaoks, mis lihtsalt jälgilt lehkavad.”