Tanel Kirst on põllu- ja jahimees

Sel sügisel parimaks maamajanduseriala õpilaseks valitud Tanel Kirst on kõva künnimees – tänavused künnivõistlused olid talle juba neljandad.

Noorte klassis ­saavutatud kuues koht rahulolunaeratust noormehe näole ei too: “Oleks tahtnud ikka pjedestaalile saada. Kahjuks polnud mul harjutamiseks eriti aega.”

Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli viimasel, neljandal kursusel õppiv Tanel on väga sihikindel poiss. Olustverre õppima minek oli tema esmane valik, millega ta praegu väga rahul on – Olustverest saadav haridus on tema hinnangul igati kvaliteetne.

Ka edasistes plaanides ilmutab Tanel kindlameelsust: pärast kooli lõppu jätkab ta kodutalus noorperemehena. Kui praegu tegeldakse viljelusvõistlustel korduvalt häid tulemusi saavutanud Nuudi talus peamiselt viljakasvatusega, siis lähiaastatel on kavas soetada tehnikat, millega tarbetust põlluäärsest võsast saaks hakkpuit.

Teise võimalusena kodutalu arendamises näeb Tanel vilja kuivatamist. Et lähedal asuvas Valjala söödatehases on kuivatijärjekorrad alati pikad, võiks lisaks oma vilja kuivatamisele mõelda ka teenuse pakkumisele.

Taneli teine suur kirg on jaht, mida ta ise naljaga pooleks mitte pelgalt hobiks, vaid kaugele arenenud haiguseks nimetab. “Kui igal nädalavahetusel koolist koju tööle ei jõua, siis jahile peab ikka jõudma,” muheleb ta.

Aasta tagasi sai ta ka relvaloa, nii et nüüdseks on Tanelist saanud täieõiguslik jahimees. Et Saaremaal on viljasaagile ohuks paljud metsloomad, tulevad jahimeheoskused igati kasuks.

Viljandimaal hoiab Tanelit kinni aga neiu, kes kirjeldab oma noormeest kui tüüpilist põllumeest: tegevuseta istuda Tanel ei suuda. Kui juhtub, et ka öösel on vaja traktoriroolis olla, võtab Tanel tüdruku põllule kaasa – nii ei ole ohtu magama jääda.

Tanel on veendunud, et põllumajandusega tasub tegelda. Kuigi praeguse 300 hektariga on Nuudi talu Saaremaal üks suuremaid, arvab Tanel, et maavaldusi võiks laiendada – kodune tehnikapark lubaks seda.

Samuti pürib ta selle poole, et talu rendimaade osa oleks väiksem. Kui küsida naljatades, kas talu valduste laienemine võiks toimuda hiidlaste arvelt, ütleb Tanel muiates, et kahjuks on seal kursusekaaslane juba ees.



Ain Sildoja pole mitte ainult koolipapa, vaid ka tegevpõllumees

Tegelikult Kehtna majandus- ja tehnoloogiakoolis – ühes omaaegses tugevaimas põllumajandustehnikumis – põllumajanduseriala praegu polegi. Õpetatakse liikurmasinate tehnikuid ja juhte. Liikurmasinate alla käivad ka traktorid ja kombainid.

“Poistel on tehnika vastu suur huvi ning tavaliselt jaguneb grupp põllumajandusmasinate ja muude masinate vahel pooleks,” ütleb tänavu parimaks õpetajaks valitud Kehtna MTK õpetaja Ain Sildoja. “Meie kool on ainus, kus õpetatakse tehnikuid, kes masinate ehitust tunnevad ja neid remontida oskavad,” räägib Ain Sildoja.

Seda, et Kehtna MTK praegu üldse põllumajanduserialade õpetamisel kaasa räägib, võib mõnes mõttes ka Ain Sild­oja teeneks pidada.

Ta ise lõpetas Kehtna näidissovhoostehnikumi 40 aastat tagasi. See oli aeg, mil Eesti parimad mehaanikud tulid Kehtnast ja Tihemetsast. 1976 hakkas Sildoja ise Kehtna poistele masinate hingeelu õpe­tama.

Kuna 2000. aasta paiku oli põllumajanduses mõõnaperiood, andis see viitega tagasilöögi põllumajandusõppele. Ükski ametikool ei saanud aastaid põllumajanduseriala täis, ning nii mitmegi kooli, sealhulgas omaaegse lipulaeva Kehtna õppekavast kadus sõna “põllumajandus” hoopis.

Neil aastail direktori asetäitjana töötanud Sildojal oli julgust vastuvoolu ujuda ning vähemalt tehnikuteõppesse põllumajandusmasinad alles jätta. Praegu on palju poisse, kes just neid õppida tahavad, sest lisaks teadmistele ootavad ka head töökohad masinamüügifirmades.

Ain Sildoja on juhendanud ka kümmekond kursust. “Kõigepealt katsun meeskonnavaimu sisse ajada, siis hakkavad nad juba ise üksteist aitama,” ütleb ta.

Esialgsest kaootilisest seltskonnast hakkab ühtehoidev kursus kujunema pärast teise kursuse praktikat. Neljanda kursuse lõpuks on kõik täiskasvanuks saanud. Mõni tema kursus käib siiani koos, praegu juba peredega.

Kehtna poisid on igal aastal esinenud ka künnivõistlustel. Ka selles on oma osa Ain Sild­ojal. “See on hea võimalus oma oskusi täiendada ja poisid on võistlustest väga huvitatud,” sõnab õpetaja.

Seda, mida masinatega teha, teab parim õpetaja omast käest, sest peab koolitöö kõrvalt viljakasvatustalu, kus kõik on korralikult tehtud.



Veiko Taalkis armastab loomi

Kui Veiko Taalkis väike poiss oli, käis ta alatasa põldudel toimetamas ning laudas lehma, sigu ja kanu toitmas. Seepärast on põllumajandus Veikole juba lapsest peale tuttav – noormees on maal üles kasvanud ning käe külge pannud kõigele, mis tegemist vajab.

“Meie kodu ümber on põllud ning tegin seal jõudumööda tööd,” on Lääne-Virumaalt Rakke vallast pärit Veiko Järvamaa kutsehariduskeskuse põllumajanduseriala õpinguteni jõudnud loomulikku rada mööda.

Et Veiko teeb kõike kirega, selles pole kahtlustki. Seda kinnitavad nii tema kutseõpetaja Vello Vilu kui ka põllumajandusettevõtja Meelis Pohlak, kelle juures Veiko ettevõttepraktikat tegi.

Praktikal tegi Veiko mitmesuguseid põllumajandustöid nagu niitmine, heinarullide vedu, kündmine, kultiveerimine, külvamine, taimekaitse jpm.

Pohlaku sõnul sai Veiko kõikide töödega suurepäraselt hakkama. “Veiko on kohusetundlik, usaldusväärne ja hoolas töötaja, kes pärast kooli lõpetamist on väga oodatud igas põllumajandusettevõttes,“ kiidab Pohlak.

Vilu lisab, et tegu on väga püüdliku noormehega, kes käib korralikult koolis ning kelle hinded on head. “Kui Veiko farmis praktikal käis, oli ta alati õigel ajal kohal,” toob Vilu näite.

Ning kui noormees ehituspraktikal laudaseina ladus, siis vaatamata sellele, et praktikapäev läbi sai, ladus ta seina edasi, et segu ära kasutada – järgmisel päeval poleks see enam kõlvanud.

Ehkki ühte kindlat tegevust Veiko teistele eelistada ei taha, tõdeb ta siiski, et eriline suhe on tal loomadega. Kolmel korral on Veiko aidanud loomi ette valmistada lehmanäituse jaoks ning kahel korral ise veistega osalenud. Selleks käis ta kaks korda päevas veistega jalutamas. “Mitte liiga kiiresti – rahulikus künnisammus,” räägib ta ettevalmistusest.

Kui Järvamaa kutsehariduskeskus veebruaris lõpetatud saab, soovib noormees edasi õppida. Ta kaalub, kas jätkata õpinguid samas koolis hobumajanduse erialal või minna maaülikooli.

Kaugemas tulevikus unistab ta oma talust, kus on lehmad, hobused, kanad ning hektareid maad, et vilja kasvatada.



Ulvi Martin – erialalt loomaarst, kutsumuselt õpetaja

Loomaarst Ulvi Martini tosinat aastat pedagoogitööd Järvamaa Kutsehariduskeskuses kroonis parima maamajandusala õpetaja eripreemia.

“Säreveres alustasin õpetamist 2001. aastal, kui avati hobumajanduse õpe. Õpetan hobuste tervishoidu ja taastootmist,” ütleb dr Martin ning selgitab, et aine hõlmab hobuse seisundi vaatluse, haiguste äratundmise oskuse ja järglaste saamise.

Teist aastat osaleb ta loomaarsti abilise õppekava arendamises ja on selle eriala veterinaarainete kutseõpetaja.

“Tore õpilane on motiveeritud, pühendunud ja õppimisvõimeline,” ütleb Ulvi Martin. “Minu õpilased on täiskasvanud, kellel erialast selge ettekujutus ja kes on motiveeritud.”

Hobusearstina annab ta suksudele günekoloogilist ja sünnitusabi.

“Õnneks on mõlema töö kõrg­aeg erinev: varsad sünnivad kevadel ja suvel, õppetöö põhiaeg on sügisel ja talvel,” võrdleb Martin. “Nii ei ole kaks tööd teineteist seganud. Vastupidi, günekoloogia statsionaar on hea praktikakoht õpilastele. Erialalt olen arst, kutsumuselt õpetaja.”

Arstitöö võluks peab ta probleemide lahendamist ja tulemuste saavutamist, õpetajana naudib võimalust teadmisi-oskusi anda ning kujundada eetilist suhtumist loomadesse.