Kui eraettevõte investeerib selleks, et püsida konkurentsis, siis üldjuhul on vee-ettevõtluse valdkonnas küsimus endiselt pikki aastaid käinud tehnilise lagunemisprotsessi kontrolli alla saamises ning üha tõusva nõuete latiga sammu pidamises.

Piltlikult öeldes tegeleti antud valdkonnas Eestis enne ELi veeprojektide tulekut paratamatu hinnatõusu edasilükkamisega.

Umbes 20 aastat oli enamikes veevärkides (sh Tallinn) olukord, kus tehniline lagunemise kiirus ületas kordades veevärgi uuendamise kiiruse. Enamasti suudeti hädapäraselt korda teha kesksed objektid (puurkaevpumplad, reoveepumplad, puhastid), kuid säilisid peamiselt ENSV perioodil rajatud torustikud. Viimaseid iseloomustab vee reostamine ebameeldiva rauasettega, hapra malmtorustiku pidevad avariid, tohutud sademevee sisseimbumise näitajad jne.

Seega võrdlused n-ö tavalises äris toimuvaga on suuresti alusetud. Vee-ettevõtlus on sellest tasemest, milles muu tootmisvaldkond täna on, veel väga kaugel.

Millest hind koosneb?

Veeteenuse hinnakujunduses annavad kogu Eestis tooni tohutud investeeringud n-ö rauda ja viimase amortisatsioon, mis seni oli tihtipeale olematu tähtsusega, kuna rajatiste rahaline väärtus oli nullilähedane ning omavahenditest investeerisid vee-ettevõtjad suhteliselt vähe. Samuti tõusvate nõuete tõttu kasvav energiakulu, rääkimata energia enda hinnast, mida ei suuda kompenseerida mõnevõrra langevad tegevuskulud (eelkõige personalivajaduse vähenemine ja avariitööde kokkukuivamine).

Nimelt on vee maa seest torudesse pumpamine ning kanalisatsiooni ärapumpamine tootmisprotsessis kõige vähem energiat kulutav osa. „Mõnevõrra langevad tegevuskulud" tähendavad lahtiseletatult, et seni toimus pahatihti „ots otsaga" majandamine napi hoolduse arvelt, tegeleti põhiliselt avariiremondiga. Siinkohal tuleb tänada omaaegset asulate planeeringut, kus ÜVK (ühisveevärk ja kanalisatsioon) tehniliste piirangute tõttu ehitati suuri asumeid, järgides pinnareljeefi ja rajades torustikke väga sügavale. See on aga võimalik üksnes siis, kui esmalt rajatakse infrastruktuur ja siis hoonestus, mitte vastupidi.

Energiatarvet tõstavad kohati kordades vee või reovee töötlemise protsessid ja nende protsesside jaoks vajalike tingimuste loomine (nt pumplate kütmine ja seal niiskustaseme hoidmine).

Kui rääkida arvudest, siis kulum ehk amortisatsioon, mis ühe kuluna sisaldub teenuse hinnas, moodustab teenuse hinnast mõne protsendi. Lõviosa hinnast annavad muud teenusega seonduvad püsi- ja muutuvkulud. Etteruttavalt tuleb muidugi tõdeda, et meie valla asulate hulgas kahte võrreldavat ei ole, mistõttu alljärgnevad näited on pigem illustreerivad, selgitamaks trende kulude hulgas.

Järgnevates näidetes sisalduvate graafikute mõistmiseks on abiks ka alltoodud legend:

muutuvkulud - kulud, mis otseselt on seotud teenuse mahuga: elektrienergia, ressursitasud, saastetasud, ostetud teenused teistelt vee-ettevõtetelt (nt kogutud heitvee puhastamine AS Tallinna Vesi poolt)

tööjõukulud - vee-ettevõtte kogu personali kulud ja maksud. Tööjõukulu on välja toodud seepärast, et see on vee-ettevõtte suurim eraldiseisev kuluartikkel

kulum - hoonete ja rajatiste amortisatsioon, maksumus, mis kantakse hoone või rajatise eluea jooksul väikeste osadena kuludesse

tootmiskulud - ehitiste ja rajatiste jooksev remont, transport, side, töövahendid, koolitused, veemõõtjad, valvekulud jms

kasum - tegevuspiirkonna tulude ja kulude vahe, reeglina vahemikus 2-10% käibest

Näites 1 kirjeldatud olukorras pole olulises mahus investeeringute tegemine majanduslikult võimalik, piltlikult öeldes tuleks tariifi tõsta niipalju, et kulumi osa moodustaks teenuse hinnast vähemalt veerandi ning sedasi saada vahendeid, et alustada rekonstrueerimistööde tegemist. Kuigi ASi Kovek piirkondades pole tänaseks ühtegi täies mahus käivitunud uusehitusena rajatud ÜVKd, on juba praegu selge, et sellist säästu muudelt kuludelt uusehitus või rekonstrueerimine kaasa igal juhul ei too, et selle arvelt oleks võimalik teha suuremaid investeeringuid ilma teenuse hinda tõstmata.

Arvestades olukorda, kus toimub ostetavate teenuste ning töötegijate palgasoovide kasv, kulub tegelikult hinnatõusust suur osa ära kasvavate kuludega sammu pidamiseks.

Kui hind ei alane, mis siis muutub?

Muutuvad põhiliselt kaks asja: teenuse töökindlus ja kvaliteet. Harjumaal ei ole põhjavesi tänapäeva elustandardi kohaselt tarbitav sellisel kujul, nagu ta puurkaevust saadakse. Elustandardile vastav vesi saadakse vee töötlemisega veetöötlusseadmetes ning selle juhtimisega tarbijani läbi mitteroostetavast ja setet mittekorjavast materjalist (st plastikust) torustiku.

Kuigi selle protsessi käigus võib tekkida täiendavaid probleeme (näiteks aeratsiooni kasutav rauaeraldus võib tõsta joogivees lahustunud gaaside hulka ja põhjustada kraanide „turtsumist"), ei muuda see põhimõtet - kristallselge ja lõhnata vee saamiseks on vaja panustada veetöötlemisjaamadesse ja torustikesse.

Põhjavesi sisaldab üldjuhul lubatust rohkem rauda ja mangaani ning kohati on probleeme väävelvesinikuga - viimasega on juriidiliselt küll asjad korras, kuid see ebameeldiv lisand kipub kogunema veetorustikku ja põhjustab vee mädamunamaitset ja -lõhna.

Töökindlus avaldub peamiselt väiksemas trassiavariide arvus - plastikust torustikud on elastsed ning ei murdu maapinna liikumisest nagu malmtorustikud. Samuti on uued torustikud varustatud töötavate siibritega, mis võimaldab vigase koha kiiresti sulgeda.

Vähemtähtis ei ole ka maapiirkondade rohkete elektri õhuliinide puhul uute pumplate varustamine diiselgeneraatoritega, kus suurem lumesadu või hooldustööd elektrivõrgus ei põhjusta enam päevaksteiseks harjumuspärast veevarustuse kadumist.

Täna on tarbimises selge arusaam, et vaatamata ägedale protestile hinnatõusu teemal ei lepi naljalt ükski tarbija turtsuva ja roostese kraaniveega või talvel külmuva kanalisatsiooniga. Tegelikult ei võimalda tänapäeva kodumasinad enam valla väiksemates asulates kättesaadava vee kasutamist. Erandiks on siin vaid vee karedus, mida seadusandlus ei limiteeri ning millega võitlemiseks ei saa seepärast kasutada ka toetusrahasid.

Suuresti tänu aktiivsusele Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammi abiraha taotlemisel on tänaseks AS-i Kovek tegevuspiirkondades saavutatud olukord, kus meil pole enam ühtegi põhiveeallikat ilma veetöötlusseadmeteta ning me suudame anda veevärki nõuetekohast vett. Torustike asendamisega on asjad keerulisemad: Laagri keskasulas loodame vabaneda roostevee probleemist 2014. aasta lõpuks ning Ääsmäel 2015. aasta lõpuks.

Seejärel tekivad vabad vahendid, mida saab suunata väiksemate asulate rekonstrueerimisprojektidesse. Töid on seni tehtud põhimõttel - suuremad asulad kõigepealt.

Kokkuvõtteks

Vee- ja kanalisatsiooniteenuse hindasid kihutab tagant järjest kasvav tehniline amortiseerumine ja vajadus teha suuremahulisi töid. Nagu eespool aru võis saada, n-ö vana rasva (sh ka seniste hindadega) kaua edasi ei saa. Samas - hindade tõus pole kunagi olnud meeldiv teema ja iga hinnatõus tekitab rahulolematust. Seejuures pole tarbijad rahul ka teenuse kvaliteediga, peamiselt ebameeldivate omadustega joogiveega.

Uutes või värskelt rekonstrueeritud piirkondades pole erilist põhjust loota suuri säästusid jooksvate kulude arvelt, vähemalt taolisi säästusid, mis võimaldaksid hindasid muutmata jätkata, ei teki. Tekib surnud ring, kus väljapääs paistab ainult majandusliku reaalsuse tunnistamise kaudu.