1936. aastal raamatuks saanud, Hans Kruusi toimetatud “Eesti ajalugu I” (II köide 1937. aastal, III – 1940) toob läbi oma kolme üllitise päris mitu Muinas-Eesti aegset keelekatsetust ja seda just sajandite muutuvas keelekuues. Selguse mõttes on fiktsiooni katsetekstiks valitud üks ja sama jutuke, täpsemini katkend vanast eesti müüdist ja mindud sellega, ei – pigem tuldud, tänapäevale järjest lähemale. Tegu ei ole seega ajakirjanike meelevaldse keelemänguga, vaid ikka tõsiseltvõetava prooviga kirjutada foneetiliselt, tähestiku abil üles meie esiisade ammune (võimalik) kõne.

Esimene tekstireis viibki meid noorema rauaaja piiridesse, seega aastaisse 800−1200 pärast Kristust. Jutukest lugedes jääb tunne, nagu oleks hetkeks tiiburiga teisele poole Soome lahte külla sõitnud. Nii põhjanaabripärane tundub meie esiisade tolleaegne heietus. Veenduge ise:

- Oli mehel(l)a kurja nainõn, ken sõimas(i) ni(i)nkä (k,p,t nüüdsest veidi nõrgemad!) kiros(i) hoommikosta õhtooni’ ni(i)nkä peksi meestä. Mees kandatti aijastaijan kandatti tõisõji, kolmandõlla tappi naisõsa’ salaan. Matti mahan, tuli kalmolta kerkeen sütämen kaasa takasin ni(i)nkä heitti makamaan. Südanööl(l)ä mees kuuli koputusta akkunallõn. Avaap(i) silmät ni(i)n­-kä valattap(i) väljään: hele­dällä kuuvalol(l)a nainõn seisäp(i) akkunan takana lumõnhangõs(s)a paljaan jalon – tahtap(i) tupaan.

Kindluse mõttes on leksikonis antud ka tänapäeva eesti keelne tõlge. Toome ka selle ära:

- Oli mehel kuri naine, kes sõimas ning kirus hommikust õhtuni ning peksis meest. Mees kannatas aasta, kannatas teisegi, kolmandal tappis oma naise salaja, mattis maha, tuli kalmult kerge südamega tagasi ning heitis magama. Südaööl mees kuulis koputust aknale, avab silmad ning vaatab välja. Heledal kuuvalgel naine seisab akna taga lumehanges paljajalu – tahab tuppa.

Edasi on tollased keelemehed kantinud tolle hitchcockiliku õuduka juba sadakond aastat meile lähemale – XIII sajandisse. Siis võinuks see kõlada nii: