Saku Suurhalli mahub Mardilaada ajal oma töid müüma ja oskusi näitama paarsada meistrit. Rohkemaks ei ole kuidagi ruumi. Tahtjaid jääb ukse taha terve rida. Ning inimest, kes komplekteerimisega tegeleb, peetakse alates augustikuust lausa vaenlaseks.

Üks põhjusi on kindlasti see, et laat on mõeldud näitama Eesti käsitöö kooresemat poolt, esile tooma valdkondade parimaid, näitama käsitöömaailma rikkusi.

“Siia tulles näeb, kuhu on eesti käsitöö arenenud ning mida meie inimesed oskavad ja suudavad,” sõnas Mardilaada mõtte algataja ning korralduskomitee esinaine Liivi Soova.

Taseme hoidmise nimel tehakse tema kinnitusel palju tööd. “Laadale ei saa registreeruda, siia me kutsume,” selgitas Soova.

Seda, et korraldajad nii ürituse alguses kui ka lõpus hulga rahulolematuid kirju saavad, loeb Soova paratamatuks.

“Enne pahandavad käsitöölised, kes pole endale kohta saanud, pärast külastajad, kes kurjustavad, et ostsid perepileti, aga midagi polnud, isegi batuuti mitte!” märkis ta.

Miks mina välja jäin?

Käsitöötegijate valusast väljajäämisest rääkides tõdes Soova, et temalt on lausa küsitud, mis hind on. Hinda pole, küll aga saavad uued tulijad septembris komisjonile oma töid esitleda.

Midagi väärtuslikku Soova kinnitusel ukse taha ei jää. Isegi vastupidi: erinäolise ja kvaliteetse käsitöö tegijatele tehakse pigem allahindlust, et neid kindlasti kohale saada. “Mardilaat näitab, kui oluline on käsitöö eestlaste jaoks. See on ka koht, kus saab meistrilt toote kohta üksipulgi pärida ning soovi korral end temaga kas või pildistada,” lausus ta.

Aastaid laadal osalenud Jaanika Saar Jaanioja käsitöötalust ütleb, et tema ja ta pere jaoks käibki ajaarvestus Mardilaada järgi – sellega saab üks aasta läbi ja algab uus. “Ma ise olen seal käies juba vanaemaks saanud,” sõnas Saar. “Alguses käisin töötuba tegemas oma lastega, nüüd on juba lapselaps ka kaasas!”

Ettevõtmise fenomen käsitöölise jaoks on Saare sõnul võimalus näidata ennast ning näha, mida teised aasta jooksul on teinud. Oluline on ka kodumaise käsitöö väärtustamine. “Olen ise see, kes käsitööd ostes kunagi hinda alla ei kauple, pigem soovitan juurde panna,” lausus Saar.

Naine ei häbenenud tunnistada, et ilmselt on ta enda loodud esemed ühed kallimad kogu laadal. “Minu lillemantel on viltimise ja vanutamise ning muude käsitööoskuste summa ning selle hind algab 700 eurost,” rääkis ta.

Mardilaadal käimist ei saa Saare sõnul siiski sõnul kuidagi kasumlikuks ürituseks lugeda. Pigem viib see välja, kui et sisse toob. “Transport, ööbimine ja toit kogu meeskonnale kõigi päevade jooksul,” sõnastas ta suurimad kulud.

Kindlasti oleks rahulikum oma näputööga kodus istuda, kui et neli päeva sadade inimestega suhelda. “Kuid kui käsitöö on elustiil, siis on väga suur rõõm kohtuda inimestega, kes oskavad head tööd hinnata. Sest kui palju on lõpuks neid, kes oma kätega suudavad väärtusi luua ka siis, kui neilt kõik muu ära võtta?”

Saare mõttega samal lainel on Seto Käsitöö Kogo tegevjuht Ingrit Kala. “Mardilaat on käsitööliste hulgas nii prestiižne, et keda seal pole, seda nagu polegi olemas,” muigas ta.

Setud sõidavad alati kohale suurema väljapanekuga ja nii saavad löögile ka need, kes uute tulijatena esialgu muidu ootenimekirja satuks.

“Meie soov on esitleda piirkonna käsitööd laiemalt ja aidata ka uutel tulijatel end paremini tutvustada. Nii saame toetada ja edendada päris algajaid ning ka neid, kes lihtsalt kodus käsitööd teevad,” selgitas Kala.

Need uued tegijad, kes oma töödega kiiresti arenevad ning suuremat ruumi vajavad, saavad peagi päris oma koha. Nii on läinud vahva Setumaa sepa Raivo Jänesmäe ja kirikindaid kuduva Külli Jacobsoniga.

Seda, et meistrid linnas peenes hotellis ei ööbi (laada ajal lähevad hinda pealinnas ja selle lähedal elavad sugulased-sõbrad) ning müügiga rikkaks saa, kinnitab aga ka Kala. “Kuid hea töö leiab kindlasti ostja,“ väidab ta.

Kuidas löögile pääseb?

Kunagi lauluväljaku ruumides alanud ja siis Saku Suurhalli liikunud üritusele on praegunegi ruum kitsaks jäänud. Ettevõtmisel on nüüdseks koguni juba oma fännid, kes tulevad kohale rahvuslikult riietatuna ja peomeeleolus.

Tavaliselt saabub kulminatsioon laupäeviti, mil saab lettide vahel vaid koos rahvamassiga vaevu liikuda.

Soova sõnul pole siin midagi imestada. “Mardilaadal on koos korraga nii palju väärtuslikku, et siin käimine teeb rikkamaks ka siis, kui pole raha üldse millegi ostmiseks.”

Alati polegi aga vaja osta. Suur osa on töötubadel, kus meistrite käe all saavad soovijad ise esemeid valmistada. Lapsed on nõus neile mõeldud töötubades kannatlikult lausa järjekorras ootama, et saaks ise midagi teha.

Ülipopulaarseks on muutunud rahvarõiva nõuandekoda, mis töötab kõigil päevadel ja kus on väljas parimad meistrid. Tänavu toimub ka kutsekoolide tööpraktika börs, kus käsitööd õpetavad kutsekoolid saavad end tutvustada.

Uue asjana hakkab olema konkurss uute toodete vahel. Tänavu on kuue parima hulgas näiteks maalamba villast vanutatud lastekombinesoon, puust mardimaskid ja setu pitsi aineline kaelus.



PIKA TAVAGA ÜRITUS

XVI Mardilaat

- 8.−11. novembrini 2012 Tallinnas Saku Suurhallis.

- Esitletakse ja müüakse Eesti parimat käsitööd.

- Toimuvad oma ala asjatundjate meistrikojad käsitöögurmaanidele ja -harrastajatele ning õpitoad lastele.

- Käsitöötoodangu ning uute raamatute esitlused.

- Pakutakse eestimaist kõhutäidet ja rahvuslikku muusikat.

- Osalevad käsitööd õpetavad koolid, muuseumid jt valdkonnaga seotud institutsioonid.

Allikas: www.folkart.ee