Eestlase üks rahvussümboleid, rukis, andis keskeltläbi 3,6 tonni teri hektarilt. Viljelusvõistluse põldudel võib keskmise näitaja julgelt kahega korrutada. Kõrgeim rukki saagikus, 9,7 t/ha, saadi Mangeni PM OÜs. Teine koht läks Luunja Mõisa 8,8 tonniga hektarilt. 8,4 t/ha said ­Vigala OÜ ja Sadala Agro.

“Tänavune keskmine saagikus on läbi aastate üks parimaid, rääkimata tippudest,” nendib põlluteadlane Peeter Viil. Heale saagile pani aluse hea talvitumine. Edasine sõltus kasvataja oskustest. Oma osa on uutel hübriidsortidel, mille saagipotentsiaal on kõrge.

Viil selgitab, et mida pikem on kasvuperiood, seda suurem on saagilootus. Need, kel vili liiga kauaks põllule jäi, peavad leppima kehvema kvaliteediga. “Kes hakkasid varem koristama, nende vili on väga hea,” räägib teadlane. “Kes venitasid, nende toodang toiduviljaks ei kõlba.”

Ei maksa karta  

Rukkiseltsi poolt rukkikuningaks kuulutatud Eesti suurim rukkikasvataja Hans Kruusamägi ütleb, et ka tema saak oli seekord üle ootuste hea. Kruusamägi rukkipõldude keskmine saagikus oli tänavu 4,7, hübriidsordil 7 tonni ümber hektarilt.

“Kevadel ja suvel kasvas vili väga ilusti, lõikuse ajal hakkas segama vihm,” kurdab rukkikuningas, kellel oli veel nädala eest osa rukist vihma tõttu koristamata. Toiduviljaks kvalifitseerub tema sõnul pool saagist. Rukist kasvatab mees 850 hektaril. Igal aastal on ta tarninud rukist Rakvere ja Moe piiritusetehastele ning teeb seda ka tänavu.

Kui vahel on mõni põllumees rukkikasvatamise mõttekuses kahelnud või kartnud rukist külvata, siis Kruusamägi nendib, et on seda igal aastal kasvatanud ja igal aastal on sellest ka lahti saanud.

Rukki kasutusvõimalused on küll laienenud, kuid järgmisel aastal võib tabada rukkikasvatust siiski tagasilöök, sest tänavust külvi on seganud suured sajud.

Kõlbab ka söödaks

Vilja kokkuostu ja edasimüügiga tegeleva ASi Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas peab samuti tänavust rukki saagikust väga heaks.

“Eelmisel aastal varusime toidukvaliteediga rukist ligikaudu 5000 tonni. Sel aastal tuli saaki topelt, aga sellest pool läheb söödaviljaks,” märgib Ameerikas. Tänavu on peamine probleem leivaküpsetamiseks liiga madal langemisarv. Selle põhjus on vihmane koristusaeg.

Ameerikase sõnul läheb Eesti rukis siiski peamiselt leivaks. Kuna leivatööstustele pole Eestis kasvanud rukkist piisanud, on seda juurde toodud ka Lätist, Venemaalt ja mujalt.

Ameerikas räägib, et omaaegsete söötmisõpetuste järgi rukis loomasöödaks ei sobinud. “See oli ka õige, kuni ei olnud kasutusel söödamiksereid,” selgitab ta. “Nüüd kui loomadele valmistatakse söödamikseritega täisratsioonilist segusööta, mis on väga ühtlaselt segatud, lahjeneb rukkijahu suure hulga silo ja muu materjaliga. Osa veisekasvatajaid on võtnud rukki peamiseks söödaviljaks, väites, et see on odavam.”