Paari nädala jooksul läheb meie põldudel lahti rukkilõikus. Siis veel paar nädalat ja põldudele külvatakse uus laar rahvusvilja seemet. Osa põlde on selleks juba valmis, osa ettevalmistamisel.

Aga kui suurele pinnale tänavu rukist külvatakse, teab vaid vanajumal ise. Praegu on saagiootel viimase viie aasta kõige väiksem rukkipind.

Ometi on Eesti ainsal viljakasvatajate võistlusel, viljelusvõistlusel, seekord rukis eraldi luubi all. Ka tänavuste viljeluspäevade katselapid viitasid huvile rukkikasvatuse vastu.

“Huvi peamiseks mõjutajaks on hind,” selgitab viljeluspäevade eestvedaja, ASi Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas.

Saksa vili tungis peale

Mõni aasta tagasi, kui mujal Euroopas, eelkõige Saksamaal ja Poolas, oli rukki suur ületootmine, müüdi seda vilja siia nii odavalt, et kohalikul rukkil puudus võimalus sellega konkureerida. Selle tagajärjel vähenes kasvupind drastiliselt.

Kui 2008. aasta suvel koristati Eestis rukist 21 400 hektarilt, siis külvati seda järgmiseks aastaks 15 300 hektarile ehk ligi 30% vähem. Aasta pärast veelgi vähem, 12 600 hektarile.

Kokkuostuhindu vaadates oli olukord sama nukker: 2007. aasta teisel poolaastal maksis rukkitonn 175 eurot, kuid aasta hiljem ehk suurel ületootmise ajal 117,7 ja 2009. aastal 70 eurot ehk 40% 2007. aasta hinnast.

Kui rukkikilo varumishind langes ühe kroonini, hülgasid paljud Eesti põllumehed põlise leivavilja.

Mullu hakkasid kõikide viljade hinnad tõusma ja praegu pakutava hinna juures on eestlastel põhjust oma rahvusvili taas mulda külvata.

Aga arvud näitavad, et aastaga umbusku ei murra. Statistikaameti andmetel ootab tänavu koristamist 11 900 hektarit rukkipõlde, mis on pea kaks korda vähem kui 2008. aastal.

Kõik veskisse ei pääse

“Ebastabiilsus,” põhjendab viimaste aastate rukkikasvatuse kängumist Eesti Rukki Seltsi president Leonhard Puksa, kelle hinnangul on nüüd varumishinnad küll stabiliseerunud, aga kasvupind endiselt häbiväärselt väike.

“Enam kilo eest kroon kümmet ei pakuta, aga kasvupind meie leivaviljaks vajalikku kogust ei anna,” tunnistab Puksa.

Kohaliku leivavajaduse katmiseks peaks tema hinnangul olema Eesti kogusaak vähemalt 30 000 tonni. Statistika põhjal oli see läinud aastal 25 000.

Seda, kui palju saagist toidulauale jõuab, määravad hind ja kvaliteet. Eestis on kliima tõttu vähe neid päevi, kui saab rukkisaagi kätte väga kõrge kvaliteediga. Veidigi niiskust saanud tera enam jahuks ei kõlba. Sellest saab näiteks piiritust, mis on olnud ajalooliselt tähtis põllumajandustoodang.

Viimastel aastatel on rukis leidnud siiski laiemat kasutamist – lüpsilehmade söödana, keemia- ja tekstiilitööstuses, biokütuse toorainena. Taas töötab ka Rakvere piiritusetehas.

“Miks ei võiks olla Eesti piiritus toodetud rahvusteraviljast?” küsib piiritusetehase juhataja Arno Kangur.

Tema hinnangul jääb kolmandik rukkist kvaliteedi poolest veskite ukse teha. “Ootan, et põllumehed külvaks rukist kaks-kolm korda rohkem kui praegu,” sõnab Kangur. “Kui kõik vili ka leivaks ei kõlba, on kasvatajatel garantii, et nad võivad oma ülejäänud saagi veidi madalama hinnaga piiritusetehasesse müüa.”

Istub hästi Eesti mulda

Kvaliteetse saagi võib küll Eesti ilm kergesti nurjata, aga ometi räägib siinse rukkikasvatuse kasuks mitu asjaolu. Üks on näiteks see, et keskkonnasõbraliku majandamise toetuse saamiseks peab 30% põllupinnast olema talvise taimkatte all. Nii tunnistab Oilseeds Agro tegevjuht Urmas Nurmsalu, et rukkil on ettevõtete külvikorras alati kindel koht.

Margus Ameerikase sõnul tasub praeguste hindade juures kindlasti suurema saagi nimel pingutada. Kui 2008. aastal oli Eesti keskmine saagikus kolm tonni hektarilt ja läinud aastal kukkus see isegi veidi alla kahe, siis viljelusvõistluse põldudelt on saadud ka kaheksatonniseid.

Rukkikuninga tiitliga pärjatud Hans Kruusamägi ettevõtte Simuna Ivax põldudel ootab tänavu koristamist 1050 hektarit rukist. Põhiline sort on krahv Bergi aretatud eestimaine ‘Sangaste’, mille all on 430 hektarit.

Kruusamägi sõnul läheb tema toodang Eesti suurematele kokkuostjatele, näiteks AS Tartu Millile, Eesti Leivalinnase OÜle, ilma ei jää ka piiritusetehas.

Kruusamägi hinnangul sobib rukis Eesti tingimustesse. Näiteks tuli tänavu kevadel talvekahjustuste tõttu maha kanda kõigest 30 hektarit tema suurest rukkipinnast. Põud räsis tänavu suviviljasid päris ohtralt, kuid rukis peaks andma mehe hinnangul vähemalt keskmise saagi.

Samas on kulutused rukkikasvatusele väiksemad kui suviviljade viljelemisele.

“Kõik meie põllud pole huumuse poolest nii rikkad, et nendel kannataks nisu kasvatada,” põhjendab Kruusamägi oma rukkilembust. “Oleme saanud juurde maid, mis pole varem kasutuses olnud, nendele külvame rukki ja saame normaalse saagi.”

Kruusamägi möönab, et rukki vastu on taas huvi tõusmas, aga tema arvates laiendavad külvipinda ennekõike need, kes rukist varem kasvatanud.

Pind väheneb

Külvipind (ha)

2008      21 400
2009      15 300
2010      12 600
2011      11 883

Allikas: statistikaamet

Rukkikasvatusest loe ka ajakirja Maamajandus juulinumbrist.