Tallinna lähistel asub maaliline Klooga järv, mida armastavad ühtviisi nii kalamehed, linnud kui ka kohalik rahvas, kes seal ujumas käib. Järve kõrgel kaldal seisab Klooga mõis. Meie kirjandusklassik Eduard Bornhöhe kirjutas selle Jüriöö sündmusi kirjeldades oma Tasujas Lodijärve mõisa nime all surematuks. Aprilli algul käisin vaatamas, kuidas kevad järvele on jõudnud. Koju jõudes avasin mälu värskendamiseks keskkonnaregistri, et vaadata, kui suur see tuttav järv tegelikult on. Oma üllatuseks avastasin, et seesugust järve enam pole. Maakaarti ei maksa uskuda Klooga järve ja veel 4641 veekogu kadumise taga on keskkonnaministeeriumi looduskaitse asekantsleri Andres Talijärve kiri tänavu 25. märtsist, millega ta kohustas korrastama keskkonnaregistris asuvat veekogude nimistut. “Eesti põhikaart ei ole õigusakt ja ei saa seega olla veekogu kandmise aluseks keskkonnaregistri veekogude nimistusse,” kirjutab Talijärv. Keskkonnateabe keskuse juhile Kalle Karolesele adresseeritud kirjas palub ta kontrollida kõikide veekogude nimistusse tehtud registrikannete õiguspärasust ja kustutada ebaõiged kanded. Peadirektor Kalle Karolesel ei jäänud muud üle, kui ülemuse tahtele alluda.