“26. oktoobri õhtul, kui teated Petrogradi riigipöördest Tallinna jõudsid, vahetasid selle puhul Toompea lossis maavalitsuse esimehe K. Pätsi kabinetis maavalitsuse liikmed K. Päts, J. Kukk, V. Maasik jt kubermangu komissari J. Poskaga mõtteid,” kirjeldab Eduard Laaman oma raamatus “Eesti iseseisvuse sünd” Oktoobrirevolutsioonile järgnenud õhtut Toompeal. Pätsi kabinetis viibinud mehed väljendasid uue olukorra valguses oma ootusi ja hirme. “J. Poska, kes kogu aeg, nagu tema viis, vaikselt kuulanud, tähendas lõpuks: nüüd ei jää muud teed, kui Eesti iseseisvaks kuulutada. Tekkis väike paus ja siis suundusid kõik arutlused sinna, kuidas seda teostada. Selle iseseisvuse all ei mõeldud siiski veel seevõrra lõplikku lahtilöömist Venemaast, kui oma saatuse võtmist enda kätte, kuni Venemaal jälle demokraatlik kord jalule saab,” jätkab Laamani raamat. Ehkki keegi seda veel ei teadnud, oli iseseisva Eesti riigi sünd sel 1917. aasta sügisõhtul kõigest mõne kuu kaugusel. Või lausa mõne nädala kaugusel?