Poed kõmisesid tühjusest ning järgmise ostureisi ajaks oli raha niikuinii jälle odavamaks muutunud.

Elasin lastega Märjamaa lähedal väikeses Sõtke külas. Jõulud saabusid, ent toitu majas peaaegu polnud. Kartuleid leidus, sest neid kasvatasime ise, ja ehk pisut juurikaid. Piima saime naabritelt, ent sellega asi ka piirdus. Viimane lootus oli kauplusauto.

See saabuski, pühal jõululaupäeva pärastlõunal. Vuras mürinal külakeskuse künkale, lasi törtsu signaali. Ent kui kaupmees kongiuksed valla lõi, vaatas tühjade riiulite vahelt vastu vaid kamakas kollast — ehk isegi veidi kolletavat — Atleedi juustu. Ostsingi siis seda paraja käntsaka.

Küllap oli meil ka kuusk, kindlasti kingitused, võib-olla käisime isegi kirikus. Kuid ikkagi on need jõulud meelde jäänud kui jõulud juustuga.