Vabatahtlikud tegutsesid enne Esimest maailmasõda ja Eesti Vabariigi ajal. Nõukogude perioodil jätkasid õlletehase pritsimehed ümbruskonnas tulekahjude kustutamist, lisaks korraldasid võistlusi ja organiseerisid kõikvõimalikke üritusi. 1960. aastatel loodi Saku sovhoosi tuletõrjekomando, mis samuti aktiivselt tegutses. 1990. aastatel hakkas päästealane vabatahtlik tegevus vaibuma, Saku õlletehase ja sovhoosi tuletõrjedepood likvideeriti. 1994. aastast oli üks tuletõrjeauto Saku korrakaitse käsutuses, kaks meest olid alati valves ja valmis appi tõttama. 1997. aastal aga vabatahtlik päästealane tegevus lõppes.

2004. aastal, Tallinna Tuletõrje- ja Päästeameti ning Harjumaa päästeteenistuse ühendamise käigus, tekkis idee luua Sakku päästedepoo. Vallavalitsus toetas mõtet ja aitas igati kaasa. Novembris 2006 avatigi Tammemäel operatiivteenistuste keskus, kus ruumid kiirabil, päästeteenistusel ja politseil. Hoone läks maksma 7,5 miljonit, oma toetuse andis ka Saku vald. Tammemäe päästedepoos asus tööle Põhja-Eesti Päästekeskuse Keila komando Saku eraldi paiknev meeskond ehk 8 päästetöötajat 4 vahetuses, nende käsutuses oli 2 korralikku tuletõrjeautot ja kaasaegne varustus. Täna on Tammemäel üks päästeauto ja valves üks mees, kel üksinda kustutusvõimekus praktiliselt puudub. Inimesed kardavad, et üldise kokkuhoiupoliitika käigus võib päästekomando Tammemäelt hoopis kaduda. Lähimad komandod asuvad Nõmmel, Keilas, Assakul, Kohilas. Olukord on murettekitav.

Viimaste kuude jooksul kõneles vallavanem Kuno Rooba korduvalt Põhja-Eesti Päästekeskuse juhtidega Tammemäe keskuse saatusest. Leiti, et parim viis turvalisust säilitada oleks nn Saksa mudel, kus ühel kutselisel päästjal on abiks vabatahtlikud tuletõrjujad. Mitu asjalikku vallakodanikku otsustasid aga vabatahtlike pritsimeeste ühingu asutada. Liituma kutsuti kõiki huvilisi. 9. novembri õhtul koguneski Saku vallaraamatukogu seminariruumi hulk inimesi, kes Saku turvalisuse pärast südant valutavad ja kel soov priitahtlike pritsimeeste ühingusse astuda. Tulijate hulgas oli nii uusi huvilisi kui vanemaid mehi, kes ka varem kaasa löönud. Et vabatahtlikkusega seonduvat ja sidemeid kutseliste päästjatega selgitada, oli kohal ka külalisi.

Koosolekut vanaaegses pritsimehe kostüümis ja pasunahelide abil juhtinud Tanel Ots andiski kõigepealt sõna külalistele. Põhja-Eesti Päästekeskuse direktor Raik Saart kinnitas, et kui vabatahtlike päästeühing Sakus loodud, püüab tema teha kõik endast oleneva, et Tammemäe komando endisel kujul säiliks, s.t et jääks kutseline päästja, säiliksid ruumid, tehnika ja rahastamine. Peeter Böckler rääkis, kuidas nad Assaku kutseliste kõrval tegutsevad Kui kusagil tuli lahti, antakse sellest kohe lähematele vabatahtlike meeskondadele teada. Raul Aarma, Raplamaa vabatahtlike juht Raikküla komandost, rääkis naabermaakonna päästjate tegemistest ja jagas asjalikke näpunäiteid. Kõlama jäi soovitus alati õnnetuseks valmis olla kui ka aastas tuleb vaid paar korda tuld kustutama või õnnetuse korral appi minna, peab iga mees oma ülesannet täpselt teadma. Sest mõelda ja arutada enam aega pole. Rait Killandi, Kaberneeme vabatahtlike pealik ja Eesti Päästeliidu juht, soovitas kindlasti liiduga ühineda: koos on võimalik seadusandluses kaasa rääkida. Momendil on vabatahtlikke seltse-ühinguid ligi sada, 46 kuulub liitu. Assaku komando meeskonnavanem Holger Enok kiitis vabatahtlikke ja leidis, et näiteks metsatulekahjude puhul on nad asendamatud. Põhja-Eesti Päästekeskuse päästetööde teenistuse juht Teet Piile selgitas, et riik toetab mingil määral vabatahtlikke - et oleks võimalik bensiini osta ja tehnika korras hoida. Priitahtlikele korraldatakse ka koolitusi: 16-tunnise kursuse läbinu võib koos päästetöötajaga tegutseda, kui aga omandatud lisaks 36-tunnine koolitus, on õigus iseseisvalt päästetöid teha. Lisaks pakutakse ka alarmsõidukijuhtidele mõeldud koolitusi. Kuno Rooba avaldas lootust, et kuigi nn Saksa mudelit pole Eestis varem proovitud, hakkab see Sakus hästi toimima. Traditsioonid on olemas, huvilised samuti. Ta lubas priitahtlikele pritsimeestele igakülgset vallapoolset abi.

Marko Tali oli ühingu põhikirja eelnevalt juba koostatud ja tutvustas dokumenti kokkutulnutele üksikasjalikult, üheskoos tehti paar pisimuudatust. Mittetulundusühingu nimeks on Saku Priitahtlikud Pritsimehed (ametlik lühend Saku PP). Eesmärgiks on kutseliste päästjate abistamine ja päästetööde läbiviimine, kuid ka ennetustöö, elanikkonnale tuleohutusalase selgitustöö tegemine, tuleohutusnõuete ja kustutusvõtete õpetamine, päästetemaatilise õppe ja teavitusmaterjali väljaandmine ja levitamine. Põhikiri sätestab ka, et eesmärgiks on heategevusüritusi organiseerida ja läbi viia, liikmete ühistegevust koordineerida ja vaba aja veetmist korraldada. Vabatahtlike kutseoskusi plaanitakse pidevalt täiendada, õppe- ja teabepäevi ning kursusi korraldada. Ühingu liikmed hakkavad päästealastest kokkutulekutest, õppelaagritest, tuletõrjevõistlustest, ennetus- ja teavitusüritustest osa võtma ja niisuguseid ettevõtmisi korraldama. Priitahtlike pritsimeeste ühingus on kõik liikmed võrdsed, soovijail on võimalik ühinguga liituda ja alati ühingust välja astuda. Kõrgeimaks organiks on üldkogu, mis koguneb kord aastas ja otsustab tähtsamaid küsimusi. Igapäevase juhtimisega tegeleb 3-5-liikmeline juhatus.

Seejärel võisid kõik huvilised oma soovi ühingusse astuda ka kirjalikult kinnitada. Esialgu sai liikmeid MTÜsse 23. Seejärel kinnitati põhikiri ja valiti 3liikmeline juhatus. MTÜ Saku Priitahtlikud Pritsimehed esimeheks sai politsei ja päästekogemustega Peeter Mahon, liikmeteks endine päästetöötaja Anu Altmets ja politseis töötav Vladimir Teder.

Kel soov pritsimeestega liituda või huvi rohkem infot saada, peaks ühendust võtma Peeter Mahoniga: e-aadress peeter@tulex.ee