Viimasel paaril nädalal on tekitanud vaidlusi, kas silokile on pakend või mitte. Minu seisukoht selles osas on ühene: kui materjal muutub kellegi majandustegevuse raames pakendiks (ja see jääb Eestisse), siis pole oluline, kas pakendi sisu müüakse või kasutatakse oma tarbeks.

Taaskasutusest võidavad kindlasti kõik

Seega ei peaks silokilet pakendiks tunnistama vaid juhtumil, kui me ütleks, et põllumajandus pole majandus.

Kui me oleme aga endiselt seisukohal, et põllumajandus on osa majandusest, siis ei saa me ka eeldada, et keegi teine peaks nende poolt kasutatava pakendi eest vastutama ning selle kinni maksma.

Eesti Pakendiringlus on aastaid korraldanud mõõdukates kogustes silokile kogumist ning taaskasutamist. Oma partneritega oleme välja arendanud ka raskemini töödeldava pallikile käitluse uueks kileks või spetsiaalseks jäätmekütuseks, mida kasutakse näiteks tsemendi tootmisel Kunda Nordic Tsemendis.

Olgu märgitud, et Eestis ümbertöötatud kilest teeb pärast kahekordset termilist töötlemist prügi- ja kilekotte üks Läti kilekotivalmistajaid. Neid kilekotte kasutab ka üks Eesti suurimaid kaubanduskette.

Kohalikul oskusteabel põhinev tehnoloogia on tagatiseks sellele, et ei juhtuks olukordi, kus eksporditav pakend saadetakse madala kvaliteedi pärast Eestisse tagasi.

Teine tähtis asjaolu on see, et käitlemisega seotud kuludest kannab pakendijäätmete valdaja ainult seadusest tuleneva sihtarvu osa, ülejäänu finantseeritakse teiste pakendiettevõtjate rahaga, kellel samuati on vaja taaskasutamist tõestada.

Lühiajaline kokkuhoid pole võit

Kui varasematel aastatel toimus kogumine läbi piirkondlike jäätmekeskuste, siis viimasel kahel aastal oleme rohkem propageerinud kohtkogumist kogumisringide raames. Sellisel viisil säästetakse üks peale- ja mahalaadimistsükkel ning ka eelduslikult mõningane transpordikulu.

Näiteks siloauku kattev värviline kile maksab kuni 1000 krooni tonn, kui see on mõistlikult puhas.

Kokkuvõtlikult võib väita, et senine teadmatusest prügilatesse ladestamine on paljudel juhtudel kulukam, kui seda oleks taaskasutamine. Seega on minu meelest igati eetiline ja ka majanduslikult mõttekas silokile taaskasutust jätkata.

Hetkel on selles osas oma ühemõttelise seisukoha andnud ka maksuamet, kelle hinnangul tuleb põllumeestel silokilet taaskasutada või maksta vastasel juhul aktsiisi.

Maksuameti seisukoht tugineb omakorda keskkonnaministeeriumi varasematele seisukohtadele ja loomulikult seadustele.

Põllumeeste raskused on muidugi mõistetavad ja seda eriti majandussurutise ajal. Kuna pakendi definitsioon on kirjas seaduses, siis tuletaks kõigile meelde, et sellekohaseid erisusi saab teha vaid parlament, kes koguneb korraliselt uuesti sügisel.

Suvel soovitaksin aga põllumeestel ja nende esindajatel tõsiselt järele mõelda, kas maksab toimivat süsteemi lühiajalise kokkuhoiu nimel lõhkuda ning seda minu meelest põllumajanduse ja põllumeeste maine rikkumise hinnaga.