"Jõudsite napilt siia, aga kuidas te tagasi saate, ei tea," alustas jutuga reisi teist päeva ja esimest  Püha Maa hommikut Germalo Iisraeli giid Aviva.

"Pole viga, meil on õigus maal viibida 90 päeva," vastati talle naljatamisi.

Sest kui oled juba Iisraelis, siis on raske südamesse võtta uudist, et Eesti poliitikud peavad lennuki asemel rongiga Belgiast koju sõitma.

Ise, tõsi küll, praegu rongiga sõita ei tahaks - Iisraeli on tabanud praeguse aastaaja kohta erakordne kuumalaine, mis sunnib soojakraadid päeval 30ne lähedale ning ei lase neil ööselgi alla 20ne vajuda.

Hobune vajub külili ja paat ei sõida

Ergavas päikeses sillerdav Soolameri on selles palavuses leige kui vann ning ujujaid suurt ei jahuta.

"Ma olin Surnumerest kuulnud küll, pilte näinud ja kõik, aga midagi sellist küll ette ei kujutanud," tunnistasid reisilised pärast soolalainetesse viskumist.

Foto: Bianca Mikovitš

Soolases vees tegelikult ju ujuda ei saa, ei saa isegi õieti käsi ega jalgu vee sisse. Kui end kõhuli keerad, siis lupsavad jalad välja ning kere veab end korgina vette. Kes juba kogenum on, saab siiski kätega pladistades kõhu peal pardina libisedes kuidagi edasi, kes aga kiiremat minekut soovib, keerab end selili ning kasutab käsi aerudena.

Hobune pidavat siin aga kohe külili vajuma, ilma et üldse kuhugi ujuda saaks.

Soola on vees nii palju, et see kristallidena sõrmede vahelt läbi liugleb ning kihina jalgade all laiali vajub.

"Oh, kui palju soola siit saaks," õhkas mõnigi naine kaldaäärseid lumena valendavaid soolatriipe vaadates, kuna mehed otsekohesel viisil rõõmu tundsid, et nüüd on üks koht leitud, kus soolapuudust karta pole.

"Surnumerest räägitakse, et see suure soola ja mineraalide sisaldusega vesi ravib paljusid haigusi ja eks ta ravib ka," rääkis Tel Avivis elav reisijuht Aviva ja soovitas Surnumerd vaadata ja nautida, et küll saab, sest seegi erakordne loodusnähtus on hävimisohus.

Surnumerd toitval Jordanil ei ole enam piisavalt vett tuua ning merevesi alaneb kiiresti. Praegugi võib näha kõrbena laiutavaid alasid, kus omal ajal loksus rõõmsalt soolane sillerdav vesi.

"Kui tahta siin paadiga sõita, siis peab vee erikaalu arvestades ikka võimas kiil olema," arutasid soolasilkudena vees hulpivad Eesti mehed. Aga kuhu sa seal soola sees ikka sõidad?

Ometi on ajaloos tagasi mõeldes ebaõiglane, et ajal, mil Tallinnas soola suure rahaga müüdi, said habemikud siit kallastelt valget kulda peoga kotti ajada.

Kiriku- ja kultuuritegelane Jaan Lattik käis Surnumerd kaemas eelmise sajandi esimesel veerandil.

Oma 1925. aastal ilmunud raamatus "Lõunamaale" kirjutas ta järgmist:

"Mina läksin merre. Katsusin, kas vajub inimene põhja, kui ta ujuda ei oska. Tegin kindlaks, et sääl võib iga mees ujuda, ka see, kes seda kunagi ei ole õppinud. Aga vilets on, kui vett suhu juhtub, see on niivõrd vastik, et kisub suu kokku.

Ma tõin pudelitäie soolast merevett koju. Kui keegi lugejais seda vedelikku maitsta tahab, see tulgu Viljandi kirikumõisa, annan kohe. Ma usun, et sellest pudelist jätkub kõigile. Suhu ei saa taha seda keegi võtta, piisab kui keele otsa lähedale paned."

Kuna Lattiku kirikumõisa varu võib olla selle aja peale siiski otsa saanud, võtab Maaleht oma pudelikese soolavett kaasa, astuge aga julgelt läbi, kes maitsta tahab, Lattiku viisi öeldes - jätkub kõigile!

Kesistest maitseomadustes hoolimata annavad Surnumere voogudes sisalduvad muda, mineraalid ja soolad suurele hulgale inimestest tööd ja toovad riigile raha sisse. Muuseas, ka kohapealseis nurgatagustes poodides pole muda- ja soolakraam odav. Hobustega läheb, härgadega tuleb ütleb Eesti vanasõna tervise kohta ja nii see on - kui tahad võõramaa mineraalidega end värskemaks tuunida, siis maksab see rohkem, kui kodune kummelikreem.

Õpetlik lugu vanast ajast

Sellest, kas esimene suur Iisraeli kuningas Saul oma jala Soolamere voogudesse pistis, Piibel ei kirjuta ja mäed, suured ja võimsad, sellest ei räägi.

Siia, Surnumere lõunaossa, oli kuningal siiski asja. Noore ja eduka Taaveti peale vimma kandev Saul sai kuulda, et arvatavat võistlejat on nähtud Surnumere kaldail, Een-Geedi mäelinnustes.

Kohemaid võttis kuningas kaasa 3000 vaprat meest ja asus teele, et Taavet kinni püüda. Kuid kõik ei lähe nii libedalt, kui plaanitud - sõjateel astus Saul sisse ühte koopasse, et ihuhädadele leevendust saada ega võinud aimatagi, et Taavet oma meestega just sealsamas peidus on.

Oma meeste õhutamisest hoolimata ei hakanud Taavet kuningat maha lööma, lõikas hoopis kähku ära siilu tema kuuest. Kui Saul koopast minekut tegi, tuli ka Taavet välja, hüüdis teda ja näitas riidetükki. Tema meelest oleks võinud sealsamas ka sõjakirve maha matta ja rahus laiali minna. Sauli meelest oli kogu juhtum aga üpris hirmutav ning uus tõestus, et jälle on see noor temast parem olnud ning küllap ta ühel päeval ka troonile tõuseb. Ja ses suhtes rääkis Sauli sisetunne õigust - Taavetist sai suur kuningas ja ta rajas endale linna, mida siiani pühaks peetakse ja kus tema enda hauda ikka veel taga otsitakse ja tuhandete aastate jooksul mitmes eri kohas turistidele hea raha eest näidatud on.

Saulist aga on teada tema kodulinn ja see, et arheoloogid olevat ka tema toa muu kultuurkihi alt välja kaevanud.

Kahtlus jääb

Surnumere juurde tagasi tulles võib veel öelda, et siiakanti on paigutatud ka kahe kuulsa linna - Soodoma ja Gomorra asukoht. Praegusel ajal näikse küll, et need võisid samahästi asuda ka seal, eemal, Jordaania poole peal. Siiski on Negevi kõrbes mitu erineva kujuga kivimoodustist, mida näidatakse Loti uudishimuliku naisena, kes ei suutnud end keelust hoolimata pidada, vaatas seda, mida ei oleks pidanud ja muutus jalapealt soolasambaks.

Kahtlus jääb, ütles juut, kes pärast külaliste äraminekut otsis taga oma hõbelusikaid ja leidis need alles siis, kui meenutas, et oli lusikad ise enne pidu igaks juhuks ära peitnud.

Praegusel ajal on kahtlema hakatud isegi selles, et uhke Masada kaljukindlus, mille lasi ehitada Herodes Suur, ei saanudki kunagi kuningat näha. Herodes võis lasta küll oma tarbeks võimsa suvepalee rajada, kuid sinna mitte kunagi jalga tõsta. Käis ta seal või mitte, see polegi oluline, sest ajalukku läks Masada kõigi oma saunade, sünagoogi ja veevärgiga ühe iseäranis verise sündmuse tõttu.

Foto: Bianca Mikovitš

Nimelt juhtus nii, et kui Iisrael oli läinud roomlaste kätte, siis pidas tuhat kodumaale lojaalset meest ikka veel visa võitlust oma vabaduse eest ning taipas naiste-lastega koos põgeneda Masada kaljukindlusse. Lagedal kaljuplatool paiknev ehitis osutus koguni nii tõhusaks, et mässulised pidasid seal roomlaste armee piiramisele vastu kolm aastat.

Maapinna uurimine on näidanud, et sel ajal oli kliima pisut teine ja linnuses õnnestus karjatada kitsi ja lambaid ning kasvatada mitmeid taimi. Maa sõelumisel leitud kahe tuhande aasta vanune datlikivi oli veel koguni nii heas seisus, et läks katsetamisel kasvama.

Ometi ei päästnud see vaeseid mässajaid, kes otsustasid langemise eel, et parem saagu vabale inimesele osaks surm, kui orjus ning viisid oma otsuse kõigi ehmatuseks täide. Esmalt surmati naised ja lapsed, siis tapsid end mehed. Kui võidukad roomlased end platoole suvepaleesse murdsid, suutsid nad leida paar vana naist ja mõned lapsed, kes toimunud sündmustest rääkida said.

Tänasel päeval on verine paik tuhandeist sandaalidest tallutud. Giidide järel kõnnivad vaatama sauna ja sünagoogi jaapanlased, soomlased, eestlased, venelased, hispaanlased, prantslased ja kõik teised, kel sinnakanti asja.

Kurvad sündmused on ikka need, mis ajaloos tähistamist väärivad. ("Isegi nende hümn on kurb!" kinnitas ise hiljuti juutide maad väisanud Jüri Aarma. "Lihne rahvaviis küll, aga kurb!")

"Et Masada ei korduks," ütlevad ja loodavad juudi noorukid, keda just selleks sinna vahel tuuakse.

Et üldse midagi ei juhtuks, selleks on Iisraelil muidugi täiesti tänapäevased oma julgeoleku abinõud.

Liftid siin enam ei...

Näiteks tuleb Pühale Maale reisijail Tallinnas läbida ka täiendav turvakontroll, ehk siis kaks korda võtta ära püksirihm, kaks korda kiskuda ära saapad ja kaks korda näidata ette küünelakk, kui see muidugi kotis juhtub olema.

Tund aega enne maandumist ei ole enam lubatud lennukis ringi käia ja tualetisabas kõõluda, see aeg tuleb juba veeta rihmaga kinnitatult oma pingil.

Enne riiki sisenemist lubava templi saamist passi tuleb aga mitmetel inimestel enda kohta aru anda, eriti meestel - kus peatute ja mida te siin kavatsete teha?

See aga polevat veel midagi selle kõrval, mida küsitakse lahkumisel.

Kuid selleni on veel Germalo-Maalehe reisiseltskonnal aega.

Esialgu on mõttes muu. Näiteks liftid.

Reede õhtul päikseloojanguga alanud sabatiajal töötavad liftid nimelt täiesti omas režiimis.

Sabati ajal ju tööd ei tehta, just seda aga liftinupu vajutamine on. Seega hakkavad liftid sel ajal käima lihtsalt nii, et tõusevad üles, peatudes igal korrusel ja lähevad samamoodi ka alla.

Õnnetuseks läheb sabatiliftidel vahel peas midagi sassi, nad sõidavad allamineku asemel natuke üles, siis hirmsa kiiruga otse alla välja ning siis paari korrust vahele jättes taas üles.

Väike lisaliftitamine ei tee suuremat häda, pealegi pakkus hotell sabati puhul õhtusöögi juurde tasuta veini.

"Oodake aga homseni," kruvis ootusi reisijuht Aviva. Nimelt ei tohi sabati ajal tuld üles võtta, ka mitte elektrilist ning hommikusöök pidavat seetõttu tulema eriline.

"Meiegi poolest," kehitasid eestlased õlgu. Eks seda teistsugusest saigi ju otsima tuldud.

Esilagu on leitud vähe, kuid olulisi tõsiasju:

- Kuigi Iisraelis keegi kellegagi vaenujala pole, ei maksa mõnda kohta minna ruudulise nn Arafati rätiga ja teise kohta suveniirmütsiga, mis kannab kirja I Love Israel või, taevas hoidku, on kaitsevärvi ja kirjaga Israel Army.

- Juudid on loomult ellujääjad. See väljendub selles, et nad pressivad, nügivad ja trügivad end ümbrusele tähelepanu pööramata sealt läbi, kust soovivad minna. Kui seal on ees grupp eestlasi, siis noh - mis parata?

- Iisraelis on KÕIK kallim, kui Eestis.

- Egiptus ja Iisrael on täiesti erinevad ja neid on raske võrrelda. ("Ärge võrrelge, ei tohi võrrelda," manitses kohalik giid Aviva lahkelt, kuid otsustavalt.) Kui aga siiski võrrelda, siis Iisrael on puhtam, toidud on usaldusväärsed ning mis veel - igal pool leidub ohtralt veeautomaate ja joogivee võtmise kohti, kust kõik võivad omapudelid tasuta täis lasta.

- Kui midagi ei saa parata, siis võib öelda ´on nagu on' ja lasta asjadel minna oma, küllap kõrgemalt määratud rada.

Kui Jumal (ja internetiühendus) lubab, siis annab reisiseltskond endast ergava kõrbepäikese alt peagi taas pildis ja jutus märku.

Shabat shalom!


Tõestisündinud lugu sellest, kuidas soolapuhumisega raha teenida

Grupp Surnumere ääres bussireisil olnud Gruusia palverändureid märkas Surnumerel paadiga loksuvat meest.

"Mida ta seal teeb," tahtsid rändurid giidilt teada. Kalu ega mingeid taimi ju meres ei ole.

"Kui te tahate seda teada, siis peatame bussi ja küsime," pakkus giid ja seda nad tegid.

"Palju sul rahvast bussis on," hüüdis paadimees vastu, kui giid küsis, mida ta seal teeb.

"44!"

"Korja igaühelt dollar ja too mulle, siis ütlen!"

Pärast pisukest arupidamist korjas grupp raha kokku ja viis mehele. "Teie olete mu esimesed kalakesed täna," rõõmustas see rahulolevalt ja pani raha taskusse