“Oleme üsna kindlad, et tänavu jõuame geenipangas 50 000 geenidoonorini ja võime oma praeguse kogumise üle Eesti lõpetada,” on Tartu ülikooli Eesti Geenivaramu direktor, professor Andres Metspalu optimistlik.

Tõsi, aastal 2002, kui geenivaramu tööd alustas, räägiti kaks korda suuremast doonorite arvust – sajast tuhandest. Paraku ei jätnud paari viimase aasta masu geenipankureidki rahanappusest puutumata, mistõttu piirdutaksegi poole vähemaga.

“100 000 oleks muidugi parem olnud, kuid ka 50 000 täidab meie eesmärgi – peame nüüd lihtsalt Euroopa teiste geenipankadega rohkem koostööd tegema,” selgitab geenivaramu juht.

Rong varsti läinud

Detsembris andis geenivaramu teada, et neil on 40 000 doonorit käes ja ainult 10 000 ongi veel puudu. See info muutis geeniandmekogujate töö senisest tüki maad pingelisemaks, polnud enam isegi aastalõpu ja uue aasta alguse tavalist vaikaega.

“Kuuldes, et geenipank hakkab varsti täis saama, panin end kohe kirja, ei tahtnud rongist maha jääda,” põhjendab läinud neljapäeval Tartus pärast 50 ml veenivere andmist 47aastane Kaido Põhako Palamuselt.

Põhako sõnul oli tal mitu põhjust geenidoonoriks tulla. Esiteks isiklik: elu ja meditsiin areneb ja ehk on antud andmeist talle endale tulevikus mingit kasu. Tervisele just. Kui ka endale pole, siis tõenäoliselt võib tulu tõusta lastele, kui on teada pärilikkusega seotud asju.

“Aga kindlasti on see kasuks kiiresti arenevale geenitehnoloogiale ja nii saan sel moel ka ise teaduse arengule kaasa aidata,” märgib Põhako.

Hirmu, et temalt saadud andmeid keegi pahatahtlikult kasutaks, Palamuse mehel pole. Mis puutub aga võimalusse kunagi ka ise näha oma geenikaarti, siis see muutub Põhako arvates talle tähtsaks võib-olla siis, kui mingisugused haigused kallale hakkavad tulema. “Kui neid tunda praegu ei ole, siis milleks ma seda, kas tulevikus võib tulla mul see või teine haigus, ikka uurin.”

Eesti Geenivaramu peakorteris Tartus Tiigi tänaval geeniandmekogujana töötava
dr Anu Reigo sõnul kulub vähemalt viis kuni seitse aastat, enne kui geenidoonor võib tulla küsima, mida geneetikud tema koeproovist teada on saanud. Aga ka siis on see pigem nagu lukuaugust tuppa piilumine.

“Natukest näed, suur osa aga selgub kunagi hiljem, sest ka parim geneetik suudab praeguste teadmiste juures üsna tühise osa infost välja lugeda,” arutleb Reigo.

Naisi meestest rohkem

Geenidoonorite seas on naisi meestest enam. Küllap mõtlevad naised rohkem oma tervise
le ja hoolivad ka järeltulevatest põlvedest enam, arutleb Reigo. Et kui ka ise kasu ei saa, siis ehk lapsed saavad, otsib ta põhjust. “Tüüpiline on, et tuleb vanaema ja ütleb, et oma lastelaste pärast tuli. See on ilus mõtlemine ja kingitus ka,” tunnustab Anu Reigo.

Miks on geenidoonoreid vaja? Geenivaramu juhi Andres Metspalu sõnul on kõik haigused inimesel geenidega seotud.

Selleks et teada saada, miks ühed põevad ühtesid ja teised teisi haigusi, ongi vaja geenidest enam teada.

Samuti seda, miks ühed ravimid aitavad ühel haigel haigust ravida, teisel sama haigust aga mitte.

Geenivaramut finantseerivad praegu riigieelarvest sotsiaalministeerium ning haridus- ja teadusministeerium.