Kas olete näinud pihlakamarjade või sügiseste vahtralehtede värvi madalakasvulist maakarja? Need ruuged nudipäised lehmad on välimuselt tõesti erilised. Maakari on meie ainus põline veisetõug.

“Maakari on meie esiisade aretatud väga vana tõug. Alates Põhjasõjast on need lehmad siin Eestimaal olnud ja mina pean maatõugu lehmi oma karjas puhtalt patriotismist. Selline loom, kes on meie esiisasid toitnud, lihtsalt soojendab hinge,” räägib tuntud mahetootja Juhan Särgava. Tema farmis on 200 lehma, neist vaid 10 maatõugu.

Ka Lääne-Virumaa karjakasvataja Hillar Pulk peab 300pealise piimakarja kõrval 4 maatõugu lehma. “Pean neid põnevuse pärast, katsetan söötmisega seda hobitõugu,” selgitab Pulk.

Nii ongi pea igal endast lugu pidaval karjakasvatajal lisaks kõrge piimaanniga holsteini lehmadele karjas ka mõni maakarja lehm – ikkagi oma veisetõug.

Aretuseks on loomi liiga vähe

Paraku püsib selle tõu säilitamine ja aretamine vaid entusiastide jõupingutuste najal. Maatõugu lehm kuulub Eesti ohustatud tõugude hulka koos kolme hobusetõu ja eesti vutiga, kuna neid isendeid on niivõrd vähe järele jäänud. Maatõugu lehmade arv on kahanenud 500ni ja need on laiali 112 majapidamises.

Samas on reeglid karmid: et tõupuhtus ei kaoks, tohib neid aretada vaid omavahel. Kuna maatõugu lehmade arv on siiani püsinud suuresti tänu ohustatud tõu toetustele, kardavad karjaaretajad, mis saab siis, kui toetused kaovad.

“Kuni 2012. aastani peame hakkama saama oma pullidega. Nii vähese arvu loomade juures on see väga keeruline, seetõttu on igale lehmale koostatud individuaalne soovitus, millise pulliga teda võib paaritada, et sugulust vältida,” selgitab Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi tegevjuht ja teadussekretär Käde Kalamees.

Ohustatud maatõugu lehmal hoiavad silma peal nii Põhjamaade geeniressursikeskus NordGen kui ka Kesk-Euroopa organisatsioonid, et säiliks maatõu geenivaru. Ometi pole jõudsat karjakasvu kuskilt näha.

Hiljuti 20. aastapäeva tähistanud maakarja kasvatajate selts koondab 192 liiget, enamikul vaid 1–2 maakarja lehma. 6 maatõugu lehma ja 2 lehmikut on ka seltsi esinaise Annika Veidenbergi talukarjas.

“Maakarja on küll ökonoomsem pidada, sest jõusööta kulub talle vähem, aga selle tõu piimatoodang on väiksem,” selgitab Veidenberg, miks temalgi on maatõugu lehmade arv aastatega vähenenud.

“Maakarja hulgas on ka väga häid lüpsilehmi. Näiteks tänavune rekord tuli POÜst Massiaru, kus lehm Lillik lüpsis 3. laktatsioonil 305 päevaga 10 126 kg piima. Seega on eesti maatõul hea geneetiline potentsiaal olemas. Toodangu kiire tõus nii väikesearvulise tõu puhul on keeruline ja nõuaks julgemat teiste sarnaste tõugudega ristamist,” lisab Veidenberg.

Riiklik toetus maakarjale on 3070 krooni lehma kohta aastas, aga karjakasvatajate sõnul on selline toetusraha ilmselgelt väike ega kata maatõugu lehma madalamast piimaannist saadud kahjumit.

Ehkki seltsi juhid innustavad nudipäid pidama, on Eesti kõige suurema maakarja omanik Taimi Vahenurm oma 125 loomaga suisa hädas.

Meie suurimat maakarja kantseldavad Vahenurmed Pärnumaal Halinga vallas. Lisaks Taimile ja tema abikaasale Urmasele aitab karja pidada ka poeg Kristo oma perega, ometi suruvad majandusraskused talupere maadligi. Maatõugu lehmad on küll vähenõudlikud sööjad ning parema tervisega, kuid nende piimaand on 4000–5000 kg aastas, mida ei anna kõrgetoodangulise holsteini karjaga võrreldagi. Piima müüvad Vahenurmed ASile Tere ja saavad veidi üle 3 krooni kilost.

Tõug võib lõppeda tapamajas

“Mis siis, et rahvustõug, aga kui keegi neid loomi osta ei taha, saadame nad lihtsalt lihakombinaati,” räägib Taimi Vahenurm. “Miinusega töötada ei saa! Kõik hinnad on tõusnud, aga toetus lehmale on jäänud samaks,” kurdab Vahenurm.

Praegu ei taha keegi vasikaid-mullikaid kas või ühekaupa osta. “Varasematel aastatel osteti maatõugu loomi päris hästi, aga tänavu ei edene müük sugugi,” kurdab perenaine.

Hädas on talupere ka seetõttu, et neil pole korralikku sõnnikuhoidlat, mida nõutakse 2010. aastaks. Nii nad hoiavadki, hambad ristis, Eesti ohustatud tõugu. Just Vahenurmede käest tuleb suurem osa seda kiidetud puhta maatõugu pulli spermat, sest nad kasvatavad ka seltsi jaoks tõupulle.

“Meil on viimane aeg välja töötada maakarja nišitoode, sest praegu läheb nende lehmade piim üldpiima hulka, aga maatõugu lehma piimal on väga head laapuvusomadused, mis on ideaalsed juustu tegemiseks,” pakub võimalusi Käde Kalamees. Ta kinnitab, et juba ammu on nii Soomes kui Inglismaal tehtud ohustatud lehmatõugude piimast nišitooteid, näiteks on Inglismaal üsna populaarsed džörsi tõugu lehma piimast jogurtid.

Hea rammus piim

Juhan Särgava, kes toodab Saidafarmis mahejogurteid, kohupiima ja juustu, on juba mõelnudki teha maakarja lehma piimast mõni uudistoode. “Nende lehmade piim on rasvasem ja valgurikkam ning maitse ka natuke kooresem. Nii et olen tõesti kaalunud, et peaks ikka tegema paar toodet nendelt eksootilistelt loomadelt,” arutab Särgava.

Ainsana Eestis teeb maatõugu lehmade piimast oma tarbeks juustu Pahkla Camphilli küla
Raplamaal, kus erivajadustega inimesed töötavad koos külakogukonnana. See juust tilli ja küüslauguga on väga maitsev, kinnitavad kõik, kes seda hõrgutist proovinud.

“Niigi hävib FAO andmetel maailmas iga nädal kaks linnu- või loomaliiki,” innustab Kalamees maatõugu lehmi pidama.

“Praegusel säästuajal, kus talupidajad kitsikuses, on maakari igal juhul etem. Ta on vähenõudlikum ja püsib kaua karjas. Lisaks on tal tugev tervis, tugevad jalad ja kerge poegimine,” veenab Kalamees loomakasvatajaid.

Kalamehe sõnul võiks ka maaturisminduses neid haruldasi lehmi rohkem propageerida. Praegu on loomad üle Eesti lautades nii laiali, et vaid vähesed võivad hoobelda, et on oma silmaga seda haruldast tõugu näinud.


Sajanditepikkune aretus

- Eesti maakari on kujunenud kohalikust aborigeensest karjast sajandite jooksul. Sihipärane aretus algas 1909. aastast, kui Soomes erihariduse saanud Aleksander Lilienblati eestvõttel hakati maakarja lehmi mõõtma ja hindama ning pulle sihiteadlikult valima.

- 1920 asutati Eesti Maakarja Kasvatajate Selts, kelle aretussihiks oli saada ühevärviline valkjaspunane nudipäine kari – tugeva kehaehituse, suure toodangu ja kõrge piimarasvaprotsendiga. Asutati pulliühistud ja -jaamad. 1947 selts likvideeriti ja tõuaretustöö loidus. 1989. aastaks oli maakarja lehmade arv vähenenud 696ni ehk kriitilise piirini.

- Ain-Ilmar Leesmenti eestvõttel taasasutati Eesti Maakarja Kasvatajate Selts 14. oktoobril 1989. Eesti maatõug kuulutati iseseisvaks tõuks ja jätkati selle aretust.

- 1990. aastail kasutati maatõu paranduseks džörsi ja rootsi punast nudi tõugu. Praegu on 112 majapidamises 500 maatõugu lehma, kes on tunnistatud ohustatud tõuks.

Allikas: Käde Kalamees, Eesti Maakarja Kasvatajate Selts