Ilmar ei oodanud publiku kummardusi, kolleegide imestushüüdeid – või siis just ootas ja ehk tundis neist väga puudust, aga ei näidanud seda välja. Ta lihtsalt tuli toimetusse, võttis laualt tassi, millele oli kirjutatud “Parim töötaja” ja muheles erilisena tundunud kingituse üle endamisi. Kindlasti oli paremgi, et ta ei märganud – kõik meist olid sel päeval täpselt samasuguse tassi saanud. Jah, aga Ilmar oli tõesti üks parimatest, seda ta kindlasti ja kahtlemata oli.

***

Ühel hetkel oli Ilmar niisiis kohal, vaiksel ja natuke kohmitseval moel. Maalehte jõudis ta 53aastase mehena. Kogenud ajakirjanikuna, kes armastas oma isamaad, eestlaste lugu, armastas üldse armastada.

See polnud aga tantsumehe, partnerit tulise pilguga põletava mehe armastus. See oli südamest välja voolav sõna, isegi hingekeelte helistamine – ja ajakirjanikule on see mõnikord ka avalikult lubatud. Selle lubatavuse toel elas Ilmar hea meelega oma mõttemaailmas – ja sai selle eest nii kiita kui ka kaunikesti kõrvetada.

***

Olgu see siis küpsesse keskikka jõudnud inimese järeldus või Ilmari enda omapära, aga vähemalt Maalehe ajal polnud tema jaoks enam esmatähtis poliitilise alatooniga sündmuste igapäevane kulgemine, vaid meie rahva lugu, inimesed, kelle jaoks polnud ega pole ükski isamaa nimel kannatus üleliigne. Neist pani ta kokku ka raamatu “Kodukohalood. Rännakud Eesti kultuuriinimeste lapsepõlve”.

Kogumik oli kindlasti Ilmari üks suurhetki. Aga see poleks olnud tagasihoidlikkustõbe põdenud Ilmari saatus, kui ei oleks läinud nii: raamatut esitlesid pidulikult paljud teised, autor ise aga heitles sel õhtul koduses voodis väga kõrge palavikuga.

***

Ehkki Ilmar oli sündinud Tal­linnas ja temast oleks võinud saada hea keskmaajooksja – sörkis ta hea meelega veel vanemas põlveski –, oli üks tema suuri lemmikteemasid hoopis metsavendlus. Kui õnnelikult kurb ta oli, kui veel mõne toonaste sündmuste elava tunnistajaga jutule sai. Ja seekord oli saatus tema poolt: koos Virkko Lepassaluga koondasid nad metsavendade lood raamatuks “Wabariigi viimased sõdurid”.

***

Ilmaril oli suur oskus väheolulist mitte märgata. Kord oli ta kaotanud lugejate kirjad, mida sel ajal ikka veel toimetusse laekus. Mehe mure tõusis juba nii suureks, et kolleegid asusid appi otsima. “Vaata sahtlisse!” hüüdis üks heledam naishääl. “Mu laual polegi sahtleid!” vastas Ilmar sisemise veendumusega. Mõne minuti pärast kõlas aga tema laua poolt tõdemus: “Näe, kurat, ongi sahtlid!”

Teinekord üllatas Ilmar aga ka iseennast. Nii rääkis ta loo, kuidas kord raadios intiimsuhete teemal üles oli astunud. “Olen parajasti raamatupoes ja kuulan raadiost, et keegi vanamees jahub seksi teemal,” pihtis Ilmar. “Kuulan veel natuke, ja siis saan aru, et see olen ju mina!”

***

Seesama mees istus ühel reedesel pärastlõunal, jalg üle põlve ja ajaleht põlvel, kui ma lugesin kolleegidele arglikult ette mõne luuletuse. Ei läinud mõnda tundigi, kui ta lehe kõrvale pani, prille kohendas, minult luuletuste paki kaasa küsis ja kirjastusse viis. Ning ei läinud mõnda nädalat, kui mulle kirjastusest helistati ning teoks sai mu esimene luulekogu. Tänud jõudku Sulle, Ilmar, järele ka sinna, kus Sa praegu viibid. Sa olid mees, kes märkas.

***

Paljudele tuli see ilmselt üllatusena, aga Ilmaril oli kuus last. Rõõmu kõrval tõi see ka üksjagu muret. Siis tõmbus ta oma töölaua kohal veelgi rohkem vimma. Aga ega ta sellest ülemäära kõnelnud, teiste mured jäid talle alati iseenda omadest olulisemaks.