Kes tahab tänases Eestis kolida maale elama ja töötama? Inimene, kes on saanud maailma „vallutada“ ning jõudnud realiseerida (kasvõi osaliselt) oma erialased unistused, mis paratamatult on kaasa toonud halli elutempo ja karjäärile orienteeritud elukorralduse. Inimene, kel küll on lapsed, kuid kelle suureks kasvamist ta pideva tööloleku tõttu ei näinud...

Selginemise hetkel, mingil seletamatul ajendil adub ta, et tahaks hoopis päikest ja heinamaad, tahaks maale. Ei, ta ei ole noor arst. Karjäärinõustaja ja psühholoog Tiina Saar-Veelmaa sõnul on kaasajal normaalne, kui inimesel, ka arstil, on järjest pikeneva tööelu jooksul mitu karjääri.

Kas süsteem toetab seda, kui neurokirurg teeb kannapöörde ja kolib Setomaale, et hakata seal perearstiks? Milline on sel juhul välja- või täiendõpe, millised hoiakud ja suhtumine kolleegide seas? On see tunnustamist väärt samm?

Maale arstiks tuleks ilmselt ka inimene, kes on maalt pärit. See ei ole päris ühene, aga siiski on tõenäosus (rahaliste - toim) toetustega mingilgi määral motiveerida Rõugest pärit noort arsti asuma pärast õpinguid tööle Võrumaale suurem, kui veenda sedasama tegema Lasnamäelt pärit tohtrit.

Arvan, et (rahalise - toim) toetuse puudumine või vähesus pole põhjus, miks noored arstid ei taha maale tööle tulla. Põhjuste kaleidoskoop on kirju ja selles mängib olulist rolli ka päritolu.

Seega, kas väga suure konkursiga arstiteaduskonda sisseastumisel võiks jälgida ka regionaalset tasakaalu? Oht õpikvaliteedi languseks on üsna olematu. Julgen oma kogemusest väita, et õpitaseme pingerida esimese kursuse sügisel ei ole samasugune kuuenda kursuse lõpus.

Maaelu ei ole linnainimesele siiski vastumeelne. Noor arst tuleks maale küll, aga ta ei taha sinna tulla eluks ajaks. Tänased maa-arstid on "maa sool", kogukonna tugitalad. See on suur vastutus ja koorem.

Milline on aga z-põlvkonna ootus tööelule? Et oleks mängulisust, vaheldust, maailmapäästmist, vabadust, liikuvust. Andkem neile seda. Las maa-arstiks olemine olla just see maailmapäästmine ja vaheldus, mida ei pea tegema eluaeg, vaid näiteks pool aastat, aasta, kaks aastat. Pakkugem neile pikemat sorti "tööampse" maal ja elamustöötamist, selle asemel, et julgustada neid Ghanasse tööle sõitma. Ja mine tea, võib-olla hakkab mõnele meeldima ning jääb kauemakski.

Arsti kõrval on vaat et tähtsamgi roll pereõel. Kui nimistul on asjalik pereõde, on pool muret juba murtud. Pereõdede väljaõppe, rolli ja vastutuse arendamine aitab perearstide olukorda leevendada. Ja siia sobivad jällegi needsamad töö- ning elukorralduse argumendid, mis arstidegi puhul. Peame mõistma uue põlvakonna tööelu ootusi ja süsteemi selle järgi kohandada.

Kuid mitte ainult süsteem ei pea muutuma, vaid ka patsientide ootused. Tuleb aru saada, et on täiesti normaalne, kui sind ei saada sünnist surmani üks ja sama perearst ning et paljud tervisemured saab lahendada pereõde. Arst on siiski tippspetsialist.

Isklik kogemus

Olen omandanud arsti kutse, kuid arstina ei tööta. Põhjuseid on mitmeid, aga olulisim neist asjaolu, et pidasin võimatuks ühendada arsti elukutset ja suurt peret.

Hippokratese vanne on mul rakutuumas allasurutuna siiski alles ning aeg-ajalt kipub see seal välja. Näiteks käesoleva aasta jaanuaris, kui kuulutati välja "tagasi arstiks" kursus. Jaa, ma tahaksin olla kunagi perearst oma kallis kogukonnas Rõuges või kusagil siin lähedal! Need kursused on aga nagu lotovõit - ei või iial teada, millal vastuvõtt välja kuulutatakse.

Otsustasin siiski proovida ja avalduse esitada, ent selgus, et õppetöö algab kohe veebruaris pihta, Tartus, kolm kuud täiskoormusel õppimist, esmaspäevast reedeni. Õppimine mulle meeldib, kuid jäik süsteem mitte.

Paari nädalaga ei ole võimalik jätta pooleli oma senist tööd, lisaks korraldada ümber abikaasa töö (kolmandiku aastast üksikema staatuses mereväelase abikaasana käivad minu aastaplaanid üsnagi suures osas selle järgi, kuidas EML Wambola meremiilid on kavandatud) ning leida kolmeks kuuks koolis ja lasteaias käimise lahendus neljale alaealisele lapsele.

Head ametnikud, palun andke "tagasi arstiks" kursusel osaleda soovijatele võimalus elu veidi pikemalt ette kavandada ja soovitavalt nii, et saaks ühendada õppimist, töötamist ning pereelu. Praegune süsteem on ülimalt jäik.

Sestap suunasingi oma õppimise kire hoopis paindlikult korraldatud Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö doktorantuuri, et anda panus sotsiaalsesse innovatsiooni maapiirkonnas. Ehk jõuab ka arstiõpe nelja-viie aasta jooksul areneda nii, et ma kunagi ikkagi saaksin tagasi arstiks…