„Madalsoomullad on välja kujunenud põhjaveetoitelistel liigniisketele madalamatel aladel, kus turbakihi tüsedus ületab 30 sentimeetrit,“ rääkis Eesti Maaülikooli mullateaduse professor ja õppetooli juht Alar Astover.

Tüüpilised madalsoomullad moodustavad ligi 14% meie muldkattest ning neid võid leida peaaegu kõigist Eesti piirkondadest. Enamasti koosnevad madalsoomullad hästi lagunenud toitainerikkast musta värvi turbast.

„Püsivalt märgade muldadega looduslikel lagesoodel esineb mitmesuguseid tarnaliike,“ kirjeldas Astover. Kuivendatuna on neil suure saagikusega kõrrelisterohked rohumaad. Metsasoode taimkate sõltub aga põhjavee lubjasusest. Selles puurindes on harilikult sanglepp, sookask ning pärast kuivendust ka kuusk.

Madalsood on üks Eesti muldkatte suurimaid orgaanilise süsiniku varamuid. Viimase sajandi jooksul on palju madalsoomuldi metsa- ja põllumajandusliku kasutuse otstarbel kuivendatud. Et kuivendamine ja mullaharimine põhjustavad kiire turba lagunemise, kaasneb sellega ka suures koguses CO2 lendumine atmosfääri ning mulla kahjustumine. Seetõttu loetakse neid õrnaks.

Aasta mulda on valitud alates 2014. aastast. 2018. aasta muld oli segametsade punakaspruun näivleetunud muld, 2017. aasta muld oli männimetsade värvikas leedemuld, 2016. aasta muld oli rabamuld, 2015. aasta muld oli paepealne muld ning 2014. aasta muld oli leostunud muld.