Nüüd istusin uue 508 rooli ja ei tundnud vana sõpra ära. Jah, see oli eelmisega kaugelt sugulane, kui sedagi võib öelda.

Esiteks on uus 508 hoopis teistsuguse kujuga, sportlikuga. Sellisega, et pole vaja rooli istudagi kui juba tead, et ta läheb. Edasi. Ning teised teadsid ka: kui 110ga kaherealisel maanteel kulgesin, ei häbenenud kaassõitjad end meie kõrvale sättida, et oma uudishimunäljaga pisutki toime tulla. Juba esitulede komplekti kujundus (oma sähvatava hambaga) on vaatamist väärt.

Kahjuks, arvestades uue 508 hinda ja õnneks, arvestades saadud kogemust, polnud prooviauto päris tavaline, vaid paras püss. No et tõmbad kulmu keskendunult kipra, surud käevarred tugevamini vastu keha, jala vastu gaasipedaali ja annad tuld.

Kui korralikult pressida, peaks kaheksa sekundiga nullist sajakilomeetrise tunnikiiruseni jõudma, aga tegelikku tarvidust selleks ju pole. Või kuidas?

Naudinguliikur

Ruumikusega see kupee-sedaan ei üllata. Kõik on paigutatud muidugi mugavalt ja käepäraselt, aga eelmises 508-s oli mul ikka tükis lahedam. Nii rooli taga kui ka tagaistmel, mida varasema variandi puhul võis kaassõitja ka poolmugava magamisasemena kasutada.

Ka esiaken tundub hoopis ahtam kui varem, mis teistpidi võttes (eks väljast vaadates) näib muidugi sportlikum ja selles mõttes ka stiilsem.

Väljast valget värvi prooviautot BlueHDi 180 GT-Line (aga punane tundub nagu veelgi ägedam) ilmestasid sisekujunduses must lagi ning punased nahkistmed. Lisame veel väikese ja sportliku rooli, juhi ja kaasistujat kindlalt lahutava nn keskkonsooli, võimsa stereo ja saamegi naudinguliikuri. Pisut ülekaalulisel juhil on ehk natuke ebamugavgi end istmele saada, aga kui ta juba kindlalt paigas on, siis enam „vahet pole“

180-hobujõuline diiselmootor vedas nii, et häbi ei olnud. Kaheksakäiguline automaatkast tundus mulle eriti sobivana siis, kui kiiremat sõitu oli vaja korraks veel pisut kiiremaks kruvida.
Kütusekulu näit, huvitav küll, aga jäigi mul nägemata. Jah, elektroonse näidikublokiga sai teha sada imet, öösel hakkas see isegi jalakäijaid ekraanile kuvama ning neile vastavalt võimalikule ohule kollaseid ja punaseid kaste ümber joonistama, aga keskmine kütusekulu…

Lappasin mis lappasin, aga alla ma jäin. Keskmiselt 5,4 liitrit diislit sajale, pean seetõttu raamatutarkuse põhjal ütlema. Ning ma usun seda näitu. Vähemalt lubas mu eelmise auto brošüür mulle keskmiseks 4,7 ja alles pärast 200 000st läbisõitu on see tõusnud 4,8ni.

Kallivõitu masin

Muidugi on pigem nagu naudinguks loodud autol praktiline pool ka: pakiruum on piisavalt suur ja ulatub nii kaugele auto sisemusse, et lühemat kasvu kasutaja saab kimpsud-kompsud ainult pakiruumi endapoolsesse serva asetada. Ning porise auto puhul on päris suur võimalus sel puhul püksid ära määrida. Aga see võib siinkohal ka lihtsalt norimine olla.

Muidugi on selline auto, eriti GT-line (36 400 eurot) või GT (41 400 eurot) piisavalt kallis, et tõmmata joon nende „keskmiste eestlaste“ vahele, kes saavad selle auto liisida uuena ja nende vahel, et kes peavad jääma ootama teist või kolmandat kasutusringi.

Jah, lahjemate mootoritega ning keskmise varustusega 508-id on ka alla 30 000 euro, aga sõidu- ja olemislusti kombinatsioon maksab 30 ja rohkemgi tuhat eurot. .