Eilsel vastupanuvõitluse päeval süütas EELK peapiiskop Andres Põder Haapsalu Toomkirikus 16 küünalt, et mälestada riigi viitteistkümmet kõrgeimat aukandjat, kellele polnud saatuse poolt antud loomulikku surma ja üht, kellel oli õnn lahkuda oma maiselt rännakult vaba inimesena vabal maal.

Põgari palvemajas laulab isamaalisi laule Ridala Põhikooli lasteansambel, juhataja õpetaja Anne Pääsuke. Foto erakogust

Kas neid küünlaid on vaja?

Esmakordselt läitis peapiiskop küünlad 8 aastat tagasi Tallinna Toomkirikus. Seejärel on ta koos abilistega süüdanud 16 küünalt Tallinna Pühavaimu kirikus, Tartu Jaani kirikus, Narva Aleksandri kirikus, Pärnu Eliisabeti kirikus, Viljandi Jaani kirikus, Kuressaare Laurentiuse kirikus ja nüüd kaunist traditsiooni jätkates Haapsalu Toomkirikus.

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi korraldusel alustati vastupanuvõitluse päeva Tallinna Metsakalmistul Otto Tiefi valitsuse kenotaafi juures, kus kõnelesid kaks ajaloo elavat tunnistajat. Heli Susi ja Agu Kull olid 70 aastat tagasi üsna noored, aga oma perekondliku päritolu tõttu asusid ajalookeerise kõige olulisemate sündmuste keskel.

Kirbla kirikaias anti au Läänemaalt pärit riigipea kohusetäitjale professor Jüri Uluotsale.
Tema kalmule asetasid pealinnast saabujate kõrval kimbud ka kohalik maavanem ja vallavanem. Mõeldi professor Uluotsa vapratele võitluskaaslastele Põgari palvemajas. Möödaniku riigimehi austasid lauluga Ridala põhikooli õpilased.

Pätsi muuseumi esimees Trivimi Velliste on kõigil aastatel pidanud vastupanuvõitlemise päeva kõne. Nii tegi ta seda ka Haapsalu Toomkirikus, kus küsis: „Kas neid küünlaid on vaja igal aastal 22. septembril uuesti süüdata?“ Ta vastas veendunult: „jah, see on vajalik, sest need küünlad on  meie ajaloomälu!“

Velliste meenutas, et 70 aastat tagasi rebiti Pika Hermanni tornist sinimustvalge lipp ja asendati veripunase plaguga. Samal päeval pidas Otto Tiefi juhitud legendaarne Eesti Vabariigi valitsus  Läänemaal, Ridala kihelkonnas, Põgari palvemajas oma viimase istungi, et seejärel lahkuda kodumaalt ja jätkata võitlust välismaal. Selle valitsuse oli moodustanud 4 päeva varem Jüri Uluots, kes ime kombel pääses Stalini hakklihamasinast. Vastavalt 1938. aasta põhiseadusele asus Jüri Uluots viimase seadusliku peaministrina automaatselt Vabariigi Presidendi ülesannetes. Ta moodustas uue, seadusliku valitsuse, et rõhutada riigi kestvust mitte ainult de iure, vaid ka de facto, aga ka jätkamaks tegeliku vastupanu juhtimist.

Maailma olemus püsib muutumatuna

„Maailma olemus ei muutu mitte kunagi, isegi kui tööriistad või sõjariistad muutuvad. Vanasti hävitati vaenlane sõjanuiaga, nüüd piisab klahvile vajutamisest. Aga asja olemus ei ole muutunud,“ kinnitas Velliste, kelle hinnangul on Looja Maarjamaad hoidnud ja andnud väga head, parajad elutingimused. Siin ei ole liiga palav ega liiga külm, niiske ega kuiv, puuduvad maavärinad, lumelaviinid, orkaanid, sagedased suured üleujutused. Kuid siin on palju puhast õhku ja magedat vett, veelgi rohkem kergelt soolast vett, palju metsa, sood, raba, vaikust, põldu ja karjamaad. „Eestis ei ole kitsas, kui me vaid ise oma elu üksteise jaoks kitsaks ei tee.“

„Seitse aastakümmet tagasi lahkus 7 % selle maa rahvast. Viimase kümne aasta jooksul, mil meie piirid on valla ja vabadus saavutanud ülima astme, on lahkunud samasugune osa meie rahvast. Kas nad on põgenenud? Nii nagu põgeneti seitse aastakümmet tagasi, et päästa oma elu!?“ Velliste sõnul on see valus ja raske küsimus, mida ei saa jätta esitamata. „Vabadus ja kitsikus! Sellele ei osanud me mõelda veerand sajandit tagasi, kui unistasime oma riigist tegelikkuses, kui Laulev revolutsioon oli jõudnud haripunkti, kui Eesti kodanikud moodustasid komiteesid, et valida oma ajutine esinduskogu – Eesti Kongress, mille kokkuastumisest möödub kevadtalvel 25 aastat.“

„Mida me oleksime saanud tookord paremini teha? Mida saaksime praegu paremini teha? Kirjanik Jaan Kross juhtis juba eelmise sajandi lõpukümnendil meie tähelepanu ühele olulisele tõsiasjale – Eesti igapäevakeelest on kadunud sõna „ligimesesarmastus“. Ma usun, see sõna kõlab endiselt pühakodades. Kuid sel juhul tuleks pühakodasid sagedamini külastada!“

Sidusaine tugevuses

Velliste näeb meie nõrkuse olevat liigses praktilisuses: „Õigemini pragmaatilisus. Me arvame, et tehnilised leiutised toovad viimaks lahenduse kõikidele muredele. Aga sõjanuia asendamine arvutiklahviga on tõendanud, et nii see ei ole. Meie hinge kõige keerukamad vajadused ei lahene tehniliselt. See tõde kehtib ühtaegu iga üksiku inimhinge kui ka kogu rahva hingeelu kohta. Kui rahva hinges ei ole ühendavat jõudu, kõikeliitvat väge, on see rahvas nagu koorem liivaterasid, mida isegi kerge tuuleiil jaksab pillutada. Ja sinna kaovad ka meie 7 %.“

Kujundliku pildina kirjeldas Velliste esiisade tarkust kasutada katedraali ehitamisel tugevaid kive ja nende sidumiseks sama püsivat lubimörti. Head ühiskonda võrdles ta katedraaliga, mille püsivus tagatakse õigesti valitud sidusainega. „Eesti ühiskonna suurim mure pole mitte eurode arv ühe inimese kohta, vaid sidusaine tugevus inimeste vahel. Kuidas see imepärane aine jälle kätte leida, vaat see on küsimuste küsimus!“

Väärikas riik

Velliste kordas Haapsalus varemgi korduvalt räägitut sellest, et eestlased asustavad väga vana rahvana siinset maad vähemalt viis tuhat aastat ja paljud suurrahvad on meie kõrval uustulnukad. Siiski ei pea ta kõige tähtsamaks rahva vanust, vaid rõhutas, et meie riik pole hilistekkeline algaja. „Riigi 100. sünnipäevale vastu liikudes oleme moraalsed ja vaimsed tänuvõlglased selle riigi rajajatele, kes said omal ajal hakkama uskumatuga, millest 19.sajandil oli unistanud hullumeelsena tundunud luuletaja Juhan Liiv. Ei Peterburis, ei Pariisis ega Berliinis peetud sellist asja võimalikuks. Ometi sai võimatu tegelikkuseks ja eestlased riigirahvaks, peremeesrahvaks omal maal. See on privileeg, millest unistavad mitmed meist arvukamad rahvad. Me peame seda mõistma ja seda kingitust hoidma ja kinnitama kindla, selge häälega oma tänuvõlga – ennekõike nendele, kelle auks siin pühakojas põlevad täna kuusteist küünalt.“

„Me peame kinnitama oma tänuvõlga selle riigi rajajatele ausammaste püstitamise ja auraamatute trükkimisega – olgu siin Haapsalus, kus kõige esmalt kavatseti see riik välja kuulutada, või Pärnus, kus see riik kõige esmalt välja kuulutati. Või pealinnas, kus seni puudub avalik mälestusmärk Eesti Vabariigi esiväljakuulutajale – Päästekomitee esimehele. Riigi suurjuubeliks tuleb auvõlad lunastada!“

Samal teemal:

Mälestatakse riigivanemaid-riigipeasid

Trivimi Velliste vastupanuvõitluse päeva mälestuskõne

Riigivanemate mälestusjumalateenistusel kõneles Trivimi Velliste

Trivimi Velliste kõne Eliisabeti kirikus

Riigipeade mälestusjumalateenistus Narva Aleksandri Suurkirikus

Riigivanemate mälestusjumalateenistus Tartus