Trivimi Velliste Pärnus Tervise kultuurikeskuse ees, kus ta astub Väärikate Ülikkooli rohkem kui 400 kuulaja ette

10. oktoobril esines Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste Pärnu Tervise keskuses Väärikate Ülikooli auditooriumile teemal „Kelle oma on 100-aastane Eesti riik?“.

Viie ja poole aasta pärast saab Eesti riik 100-aastaseks. Seepärast tahtis ta koos kuulajatega liikuda mööda ajatelge minevikust läbi tänapäeva tulevikku ning esitada kolm küsimust. Esiteks: kus me oleme? Teiseks: kus me olime? Kolmandaks: kuhu tahame jõuda?

Minevikust murdepunktini

Olevik on imeõhuke hetkeolukord, iga silmapilk muutub olevik minevikuks. Teiselt poolt, juba mõne sekundi jooksul saab tulevikust olevik. Seega asetseme kogu aeg eripärases olukorras. Meie taha jääb minevik nii kaugele ulatuvalt, nagu seda suudame mäletada. Ja meie ees terendub tulevik nii kaugele, kui suudame seda aimata. Lennart Mere arvates oleme üks kõige vanemaid rahvaid Euroopas, kus oleme asunud juba vähemalt 5000 aastat, aga võimalik, et ka palju kauem. Teised, noored rahvad nagu venelased, prantslased, inglased on meie kõrval uustulnukad. Seetõttu peame olema väga uhked, et oleme nõnda vana rahvas, kes on elanud sama koha peal ja rääkinud kogu aeg põhimõtteliselt sama keelt. Me pole olnud need, kes põhjalikult vahetavad oma keelt, nagu näiteks inglased.

Mööda ajatelge liikudes ei taba meid ootamatused mitte üksnes tulevikus, vaid ka minevikus. Eesti ajaloo täielik murdehetk oli 22. septembril 1944. Kõik enne toda 22. septembrit oli teisiti – oli lootus! Ent tol päeval rebiti Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp ja samal päeval pidas Läänemaal Põgari palvemajas Otto Tiefi juhitud Vabariigi Valitsus oma viimast istungit. Selle valitsuse oli moodustanud Eesti riigipea kohusetäitja professor Jüri Uluots. Valitsus ei pääsenud Rootsi, kuna kiirkaater ei jõudnud õigeks ajaks kohale ja peaaegu kõik nad langesid NKVD küüsi. See aeg oli suure muutuse algus.

Mälestuskildudest koosnevad pidepunktid ajateljel

Esmaspäeval (08.10.) rääkis Lasnamäel elav 82-aastane vanahärra Heino Heinjärv kaamera ees verd tarretama paneva loo otse sündmuspaigal. Lugu juhtus Tallinna eeslinnas Nõmmel asuva Nurme tänava tavalise maja hoovil 22. septembril 1944. Gümnaasiumiõpilane Leo Kahk, jutustaja kunagine pinginaaber, oli üksi kodus, kui jalgvärav avanes ja äkki nägi Leo läbi verandaakna, et sisse tulevad kaks Punaarmee sõdurit, püssid laskevalmis. Nende ees astub Saksa sõdur, kelle vormikuub on seljast ära. Sõdur on ainult valge alussärgi väel, jalas saksa püksid ja saapad. Mõnekümne sammu järel seisatati keset õue. Siis panid mõlemad Vene sõdurid püssi palge ja kõlasid kaks lasku. Sõduri valge alussärk värvus punaseks ja ta langes liikumatult maha. Punaarmeelased pöörasid kanna pealt ringi ja lahkusid.

Leo sattus täielikku paanikasse. Ümberkaudsed majad olid tühjad, rahvas oli läinud sõjapakku. Leol hakkas hirm. Kuna naabriaed oli hooldamata, otsustas ta matmisjälgede varjamiseks matta sõduri sinna põõsaste vahele. Kes oli see sõdur, kas sakslane või eestlane Saksa vormis? Tõenäoliselt oli ta eestlane, sest mis oli üksikul sakslasel Nõmmele veel asja, kui teised olid lahkunud? See võis olla Nõmme poiss teel koju. Jutustatud lugu on sümboli väärtusega, kuna juhtus just nimelt 22. septembril ja mitte mingil teisel päeval.

Teise näite esitas Velliste oma lapsepõlvest, kui ta oli viieaastane. 1952. aastal kuulis ta ühes talus külas olles kogemata pealt ema jutuajamist talu perenaisega sellest, et keegi varjab end kartulikeldris. Poisikesena mõistis ta mingi kuuenda meelega, et sellest ei tohi mängukaaslastele rääkida. Veel jutustas ta mälestuskillu 1953. aastast, kui mõni päev pärast 5. märtsi Tartus viled undasid. Ta oli siis parajasti ema ja nelja-aastase õega kodus. Ema käsutas lapsed püsti Stalinile viimast au andma. Alles hiljem mõistis ta ema teguviisi tegelikku põhjust. Ema ei soovinud, et lapsed oleksid mõne juhusliku küsimuse peale rääkinud Stalini matmise ajal mingist muust tegevusest. Ometi vallandati tema ema hiljem ajalooõpetaja ametist paragraaf 47C (kõlbmatu) alusel.

Lootuse ja lootusetuse küsimärgid

Kuni 1956. aastani uskusid metsavennad, et ameeriklased ja inglased asja nii ei jäta. Aga kui viimaks raadio vahendusel kuuldi, et ungarlastele appi ei minda, hakkas ka lootus kaduma. Kohe järgnes ka Suessi kriis ja siis kardeti 1956. aastal uue sõja puhkemist. Eelmisest sõjast Eestis oli möödunud kõigest 12 aastat.

12 aastat pärast Ungari ülestõusu (siis oli Velliste 21-aastane üliõpilane) lahvatas Ida-Euroopas uus leek. 1968. aastal püüti Tšehhoslovakkias luua inimnäolisemat kommunismi. Selle sammu peatasid Nõukogude tankid. Velliste meenutas, kuidas ta koos oma mentori Valmar Adamsiga oli pingsalt kuulanud Ameerika Häält ja teisi raadiojaamu. Nad olid tookord lootnud muudatusi, mida siiski ei sündinud.

Veel 12 aastat edasi algasid 1980. aastal Gdanski laevaehituse tehastes rahutused, mida asus juhtima Poola liikumises Solidaarsus maailmale tundmatu elektrik Lech Wałęsa. Kindral Wojciech Jaruzelski surus poolakate ülestõusu maha ja sealt liiguti edasi väga suurte küsimärkide ja ebamäärasusega.

Velliste isiklikud ootused seostusid läheneva 1984. aastaga. Vene dissident Andrei Amalrik oli avaldanud raamatu „Kas Nõukogude Liit püsib 1984. aastani?“ Ta oli laenanud selle aastaarvu George Orwell’ilt, kellel oli raamat pealkirjaga „1984“ juba ammu ilmunud. See oli väga oluline teos totaalsest diktatuuririigist, kus kõik on allutatud hirmuäratavale kontrollile.

Teise põhjusena said 1984. aasta ootused suureks sinimustvalge lipu sajanda sünnipäeva saabumise pärast. Kuid täielikuks pettumuseks ei juhtunud 1984. aastal mitte midagi. Mõned vanemad inimesed rääkisid, et lõpetatagu see unistamine ära. Eestlasi ootab sama saatus, mis marisid ja mordvalasi. Kusagil maakolkas algkoolis võibolla veel räägitakse mõnda aega eesti keelt, aga linna koolides ei räägita varsti enam üldse eesti keelt.

Silmapiiril terendab uus võimalus

1985. aastal nimetati Moskvas ametisse uus põllumajandussekretär, kes pidi hakkama uut moodi tegelema põllumajandusega, kuna senine toitlusprogramm polnud tulemusi andnud. Mäletatavasti ironiseeris isegi akadeemik Gustav Naan toitlusprogrammi üle: „Programm on, aga toitu ei ole“. Kuid varsti kuuldi juba, et Moskvas on seesama mees nimetatud NLKP Keskkomitees peasekretäriks. Selle mehe nimi oli Mihhail Gorbatšov, kes täielikust tundmatusest kerkis maailmakuulsuseks.

Gorbatšov hakkas rääkima, et kogu värk vajab kapitaalremonti. Tema idee oli muuta kommunistlik süsteem rohkem inimnäoliseks, anda inimestele suuremat vabadust. Inimesed võisid hakata ise suhkruvatti tootma ja müüma ning võibolla ka natuke rohkem suud pruukima. Nõndaviisi väheseid vabadusi andes lootis Gorbatšov süsteemi päästa. See oli midagi sarnast, mida Aleksander Dubček soovis Tšehhoslovakkia juba 1968. aastal teha, aga mille Brežnevi tankid maha surusid.

Juhtus aga see, mille kohta Gorbatšov endale täit aru ei andnud. Ta ei mõelnud sellele, et kui lased vaimu pudelist välja, siis osutub raskeks seda sinna sisse tagasi ajada. Kui lubatakse pisut suud pruukida, siis kust maalt läheb piir ja kui palju võib rääkida? Gorbatšov ütles isegi, et tohib oma ajaloost kõnelda, aga keelitas riigi alustugesid kõigutamast.

Poole tallaga sammhaaval edasi

Velliste meenutas 1988. aasta aprillis toimunud Tartu muinsuskaitse päevade ajal esimest korda suuremal hulgal välja toodud sinimustvalgeid lippe. Siis ei teatud kõiki taustal olevaid asju, millest nüüd on teada palju rohkem. Võime lugeda USA suursaadiku Moskva mälestusi ja saame lugeda Ameerika presidendi Ronald Reagan’i mõtteid. Nüüd teatakse, et Reagan vedas tähesõdade programmiga KGB-d ninapidi. Vene välisluure sai jälile, et jänkid valmistavad ette mingit tähesõdade programmi, mis tähendanuks relvastuse täiesti uut põlvkonda. Muidugi oldi Kremlis kabuhirmul ja leiti, et neilgi tuleks samuti midagi ette võtta. Siis pandi Venemaalgi käima uus relvatööstuse programm, mis oli lootusetult kallis. Selle altminekuga anti NSV Liidu majandusele viimane hoop. Majandus oli niigi nõrkadest nõrgem ja siis suunati viimane olemasolev raha võistlusele Ameerika tähesõdadega. Tänaseks on selgunud, et tegemist oli jänkide poolt hästi kavandatud desinformeeriva blufiga.

Tagantjärele on saanud teatavaks seegi, et pärast sinimustvalgete lippude välja toomist anti Gorbatšovi poolt käsk Balti maades kord majja lüüa, aga verd ei lubatud valada. Päris raske on ette kujutada kõrgete KGB ametnike tegevust, kui antakse käsk kord majja luua ilma jõu kasutamise õiguseta.

Velliste jutustas, kuidas paar nädalat pärast sinimustvalgete lippudega lehvitamist saabus Moskvast keskkomitee propagandaosakonna juhataja Nikolai Skljarov koos kõrgetasemelise brigaadiga korda majja lööma. Nikolai Skljarov oli juba perestroikaaegne Gorbatšovi abiline. Velliste kutsuti samasse Karl Vaino kabinetti, kus ta neli aastat hiljem asus ametisse välisministrina. Skljarov kõneles viisakalt ja tegi lippude välja toomise pärast etteheiteid. Skljarovil polnud avameelselt ajaloost rääkimise vastu midagi ja ta soovitas sinimustvalget lippu näidata läbi muuseumi klaasvitriini, kus kasutamise aega selgitav kiri juures. Velliste vastas, et seda oleks võinud teha küll, aga siis oleks tekitatud ukse taha kilomeetrite pikkune järjekord, mis oleks liikluse ummistanud. Nõukogude võim ei saanud enam midagi parata ja pärast Tartut jäid sinimustvalged kõikjal lehvima.

Muinsuskaitseliikumise edu saladus oli passiivne vastupanu ja selle tugevdamine märkamatult, väikeste sammudega. Perestroika oli andnud uudse võimaluse. Passiivne vastupanu laias tähenduses oli põhimõtteliselt mõeldav kõigis eluvaldkondades. Kui anti rumal korraldus, millega kaasnes halb mõju eesti kultuurile, siis püüti selle täitmisest mööda minna, viivitada või toimida selliselt, et käsk jääkski täitmata. Muinsuskaitseliikumises astuti edasi poole tallaga ja vaadati, mis juhtub. Kui ei juhtunud midagi, astuti järgmine samm.

Alustati 1986. aasta oktoobris Tallinna lähedal Jüri kirikaias, kus asuti haudu korda tegema. See oligi väikeste sammudega liikumine.

1989. aastal jõuti Konstantin Pätsi ausamba taastamiseni Tahkurannas. Ülemaalise korjandusega koguti 114 tuhat rubla. See oli suur raha, mille eest saanuks tol ajal individuaalelamu ehitada ja raha jäänuks ülegi. Seejärel asuti taastama Vabadussõja ausambaid ja sealt ei olnud enam pikk maa hakata taastama muinsuste muinsust – Eesti Vabariiki. Arvasime: kui me ei suuda taastada Eesti Vabariiki, siis pole ka muudel muinsustel pikka pidu.

Võimaluste teelahkmelt võidukale unistuse täitumiseni

Teati ju, et Eesti Vabariik polnud õiguslikult kuhugile kadunud. Ernst Jaakson, Eesti suursaadiku ülesannetes Ameerika Ühendriikides, tuletas igal aastal 24. veebruaril seda meile meelde – koos tervitusega USA presidendilt või riigisekretärilt. Tervituses öeldi, et oleme Eesti Vabariigi kodanikud ja Eesti Vabariik on ajutiselt okupeeritud. Paljudel inimestel Eestis oli selleks ajaks siiski tekkinud kujutelm, et ollakse Nõukogude Liidu kodanikud ja Eesti on Nõukogude Liidu osa ning tark tegu oleks liidust eraldumine.

Aga muinsuskaitse seltsis asus valdav enamik seisukohal, et ei saa astuda välja sealt, kuhu pole kunagi sisse astutud. Ainukese asjana said üksnes okupandid välja astuda – maalt välja. Sest nemad olid Eestisse sisse tunginud. Mitmed tolleaegsed poliitikud siiski mõtlesid, et Eesti riigiõiguslik järjepidevus on küll loogiliselt põhjendatud, aga sellega pole praktikas midagi peale hakata ja tuleks viisakalt NSV Liidu seaduseid järgides välja astuda. Sellega oleksid saanud kõik siinsed elanikud automaatselt Eesti kodakondsuse, poleks olnud juttugi mingisugusest õigusjärgsest varade tagastamisest. Eesti asus tol hetkel väga tõsisel teelahkmel. Inimesed hindasid tegelikkust, tegelikkuse võimalusi ja riske erinevalt.

Saabus kätte 19. august 1991, kui Moskvas oli puhkenud putš. Ameerika luure olevat sellest teada saanud CNN vahendusel. See on vana lugu, et informatsiooni võib olla üks kõik kui palju, aga kõiki teri ei saa kunagi sõkaldest eraldada. Paleepöörde toimumine Kremlis oli Eestile tõeline taevamanna. Tagantjärele võib öelda, et aastatel 1990 ja 1991 ei teadnud keegi, kuidas lõplik iseseisvumine peaks täpselt aset leidma. Aga et see toimus veretult ja viimaks sellisel viisil, oli tohutu vedamine.

Läks väga hästi, et suudeti riik taastada de facto selliselt nagu ta de jure kogu aeg eksisteeriski. Võis jätkata sealt, kuhu kõik oli pooleli jäänud 1940. aasta 17. juunil, kui Eesti okupeeriti. Teist teed mineku korral oleks Riigikogu praegu äravahetamiseni sarnane kunagise Ülemnõukoguga, milles vähemalt kolmandik saadikuid oleks mitte-eestikeelsed ja väga suure tõenäosusega oleks Eestis praegu ka kaks riigikeelt. Majandus oleks tõenäoliselt hoopis rohkem seotud Venemaaga. Väga vähe tõenäoline oleks olnud NATO-ga liitumine, rääkimata Euroopa Liidust.

Velliste leidis, et Eesti on liiga vähe mõtelnud nendele, kelle kannatuste ja elu hinnaga me viimaks vabaks saime – metsavendadele, kes viibisid punkrites pikki aastaid. Väga vähe on austatud vabadusvõitlejaid Jüri Kukke, Lagle Parekit, Mart Niklust, Enn Tartot ja paljusid teisi. Nende tegevuse mõju kodu- ja välismaal on olnud määratult suur.

Vabaduse teel

20. oktoobril pühitsetakse Estonias 20 aasta möödumist Mart Laari esimese valitsuse ametisse astumisest. Nüüd on võimalus sellele ajale tagasi vaadata ning küsida, kuhu oleme jõudnud nende paarikümne aastaga. Mis on saanud sellest, millest me tookord unistasime? Vellistele tulid meelde 1992. aasta 5. oktoobril VII Riigikogu avaistungi ajal öeldud Jüri Adamsi sõnad: „Meil on vedanud – olla sellises põlvkonnas, kellele on saatuse poolt antud unistuse täide- minek.“ Adams on praeguse Põhiseaduse peamisi autoreid.

Eesti alustas oma vabadusepõlve väga radikaalsete reformidega, mida ükski teine riik Ida-Euroopas ei teinud. Seda ei sündinud ei Lätis, Leedus, ega isegi mitte Poolas, Ungaris või Tšehhis. Reformid olid eriline imetluse objekt välismaa ajakirjanikele ja ka konservatiivsetele lääne poliitikutele. Laari valitsus oli veel konservatiivsem kui Margaret Thatcheri või Ronald Reagani oma. Välismaal imetleti, aga kodumaal tegeldi rihma pingutamisega.

Vabadusega kaasneb paratamatus, et alati võidavad tugevad ja nõrgad kaotavad. Kahjuks kehtib selline karm seadus looduses. Küsimus on selles, kas oleme looduse osa ja kas meie kohta peavad kehtima loomariigi seadused? Nüüd oleme looduse meelevallas ja turg määrab majandust. Vabadus paneb võistlema majanduses ja poliitilisel rindel. Eestis võib rääkida mida tahes. Mitte kellegi suud ei panda lukku. Meediavabaduse poolest kuulume viie kõige vabama riigi hulka terves maailmas. Kas me oleme sellepärast väga õnnelikud, et võime nii vabalt rääkida? 30 aastat tagasi ei tohtinud midagi rääkida – enne, kui Gorbatšov ütles, et nüüd tuleb glasnost.

Valikud otsustavad tuleviku

2004. aastal saime NATO-sse ja Euroopa Liitu. Velliste lemmikütlemisi on: kui Euroopa Liit on selleks, et oleks parem elu, siis NATO on selleks, et oleks elu. Euroopa Liit on küllalt tähtis, aga NATO on elu ja surma küsimus. Ükskõik, kas jagatakse kõiki oma liitlaste seisukohti või ei jagata ja kas saame lõpuni aru ameeriklaste maailmapildist, näiteks nende tegevuses Afganistanis, tuleb Eestil lähtuda oma julgeoleku positsioonilt.

Ikka soovitatakse jätta kõrvale paranoia Venemaa ohust. Me ei tea kas Venemaa tuleb Eestile kallale või mitte. Ajalugu tundes on Venemaa alati rünnanud siis, kui näeb, et saak on käega katsutav. Venemaa on alati kartnud üksnes tegelikku jõudu. Kui tahame ka tulevikus vabaks jääda, siis on esimeseks tagatiseks tugev omaenda kaitsevõime sarnaselt soomlastega, kes ei ole NATO liige. Peale selle aga peavad olema tugevad usaldusväärsed liitlased, kellele saab loota. Praegu on selleks peamiseks liitlaseks ameeriklased. Ilma nendeta poleks NATO-t ollagi.

Kuulumine klubisse

Lõpuks saabus jaanuar 2011. Eesti astus rikaste ja ilusate klubi liikmeks. Meil on nüüd euro ja kuulume kõige uhkemate inimeste klubisse. Võime küsida, kas see tõi siis õnne meie õuele? Vaatame, mis selles klubis on toimunud. Üks klubi liige Vahemere ääres, nimega Kreeka, visatakse sealt klubist võib-olla üldse välja – võibolla. Ja mõned teised liikmed, nagu näiteks Itaalia, Hispaania, lüüakse klubi keldrisse. Esimesele ja viisakale korrusele jäävad muidugi Saksamaa, Soome, Eesti ja teised korralikud riigid. Aga mis sellest klubist edasi saab, see on muidugi suur küsimärk.

Võimalus teiseneda kadakasakslaseks

Kui ollakse Euroopa Liidu liikmed, siis toimub ka raha ja tööjõu vaba liikumine üleüldise ühtlustumise käigus. Poolakad lähevad Saksamaale tööle, eestlased Soome, pärnakad Tallinna, võrukesed Tartusse, tallinlased Helsingisse, Londonisse, New York’i. Mis siin maailmas toimub ja kas see on tõesti möödapääsmatult vajalik? Kas teisiti ei saa? Kas muidu tuleb nälg?

Kuuldavasti on võimalik Brüsselisse rajada eesti kool. Sellele vastab aga sealne noor eesti ema: milleks meile seda eesti kooli vaja on? Eesti kool ainult segavat laste inglise keele selgeks õppimist. See on sama mõtteviis, mis oli rohkem kui 100 aastat tagasi Harry Jannsenil, kes oli muutunud kadakaks. Jannsen ütles, et mis sellest siis häda on, kui me läheme kõik saksa keelele üle. Ega me sellepärast ära ei sure. Eesti rahvas elab ju füüsiliselt edasi, ainult saksakeelselt ja me oleme osa suurest saksa kultuuriruumist. See mõtteviis oli Eestis täiesti olemas – väga tugevalt. Nüüd ollakse seda unustamas ja arvatakse, et eesti keele saamine kultuurkeeleks ja riigikeeleks on iseenesest mõistetav. See toimus suure võitluse tulemusena. Väga paljud ütlesid, mis me selle matsi keelega ikka peale hakkame. Nüüd räägivad Brüsselis eesti naised sama juttu.

Siinsamas Eestis võib kuulda meie meeste juttu, et eestikeelne arvutitarkvara olevat nii kunstlik, justkui laste värk. Üksnes ingliskeelne olevat õige terminoloogiaga varustatud. Kui paneme Brüsseli noored eesti emad kokku Tallinna eesti noormeestega, kellele ei meeldi eestikeelsed arvutid, milline oleks lõpptulemus? Kui läheks õige üle inglise keelele? Muide, Eesti riigi pidamine on üldse väga kallis lõbu ja palju odavam oleks olla mõne suure riigi provints.

Paljud lahkujad ütlevad, et muudetagu Eesti inimsõbralikumaks, siis nad kaaluksid tagasi tulemist. Kes siis peaksid seda tegema, kui paljud kodumaa tolmu jalgadelt pühivad? Oleme sattumas nõiaringi. Arstide streik on väga tõsine näide ja väike mudel sellest, mis Eestis tegelikult toimub. Kõige suurem häda on selles, et me ei suuda või ei taha näha tervikpilti. Mida rohkem arste ära läheb, seda suuremaks muutub siia jäävate arstide töökoormus. Seda tuleks selgelt tunnistada. Arstidel on õigus nõuda paremat palka, eriti kui võrrelda Soome tasudega. Aga meie kõige suuremad hädad algavad siis, kui täpselt sama moodi hakkavad täie õigusega rääkima ka kooliõpetajad, päästetöötajad, politseinikud, kaitseväe ohvitserid? Paljud ohvitserid ongi juba lahkunud. Kas me saadame härra Putinile sõnumi, et meil on kaitseväe ohvitseridest puudus? Kõige olulisem probleem on terviku nägemine.

Võimalus armastada oma maad, keelt, riiki ja selle tulevikku

Veel üks asi, millest on küll palju räägitud, aga mida pole ometi piisavalt teadvustatud ja mis vaevab tervet Euroopat. See on elanikkonna vananemine. Noored ei taha enam järglasi. Miks noortel naistel sünnib vähe lapsi? Selle tulemusena peab üha vähenev noorte hulk üleval pidama järjest suuremat vananevat põlvkonda. Aga need noored on ju meie oma lapsed ja lapselapsed. Mis on lahti meie laste ja lastelastega? Miks nad ei taha sünnitada? Kas on armastuse puudus? Ma kahtlustan, et põhjus on palju suurem kui lihtsalt raha vähesus.

Trivimi Velliste lõpetas oma kõne Ameerika Ühendriikide 35. presidendi John Fitzgerald Kennedy kuulsa üleskutsega: ärge küsige, mida teie riik saab teie heaks teha. Parem küsige, mida teie saate teha oma riigi heaks.

Samal teemal:

Kuidas supelsaksad Pärnu vallutasid?

President Toomas Hendrik Ilves esines Pärnumaa väärikatele

Ilm, ilmastik ja kliima oli Andres Tarandi vestluse teemaks Pärnu Tervise kultuurikeskuses

Hardo Aasmäe esines taas Pärnu Väärikate Ülikoolis

Annely Akkermann loenguga Väärikate Ülikooli ees

Siseminister esines Pärnu Väärikate Ülikooli kuulajatele

Toomas Kivimägi esines Väärikate ülikooli kuulajate ees