Kui eelmisel korral, aasta tagasi, oli puu koorest mõned ampsud tõmmatud, ei teinud ma sellest välja. Mõtlesin, et mida tühja te suurele remmelgale ikka teha suudate. Aga kui nüüd eelmisel nädalal nägin, et tüve allosa hakkab liiga suurel pinnal paljaks muutuma, siis tuli selle vastu midagi välja nuputada.

Kuuselatvade möksimisest oli mul kilepaki põhja jäänud raasuke Cervacoli, mis tõenäoliselt oleks raisku läinud. Pigistasingi tahkuma hakkava pastajäägi potsikusse, lisasin surtsu vett ja segasin hapukoore taoliseks massiks. Leidsin kuuri riiulilt veel paar pooltühja ballooni markervärviga ja võtsin ka need kaasa.

Sinise Cervacoli jäägi pintseldasin kopra näritud kohale ja lõpuks piserdasin selle peale veel värvijäägid balloonidest. „Kunstiteos“ paistab kaugele ära ja küllap ei maitse ka meeldivalt. Igatahes viimasel nädalal pole kobras enam remmelgat hammustamas käinud.

Foto: Leili Mihkelson

Värvikraami ei olnud nii palju, et oleks puud ka teisest, vee poolsest küljest määrida saanud. Loomulikult ei pääsenud ma sinna ka ligi – kallas mudane ja vett omajagu. Loodetavasti ei tööta ka koprad puud langetades poolenisti vees hulpides, ronivad pigem kaldale, kus kindel maa jalgealust toetamas.

Paar aastat tagasi üritasid koprad sama jõe ääres, paarsada meetrit ülesvoolu, üht künnapuud langetada ja närisid sellel samamoodi maapoolse tüveosa koorest paljaks. Siiani pole olnud meeles selle puu seisukorda uurimas käia, aga lähiajal tuleb siiski see üle vaadata. Künnapuid kasvab looduses niigi vähe ning kahju, kui need üksikud kobrastele närimiseks läheksid.