Terve päev oli ühtlaselt hall ja udune, kuid metsateed sõites muutus udu nii tihedaks, et üle raiesmike polnud midagi näha. Aastate jooksul on teeäärsest tuttavast maastikust ja puudest kõik mälupildid ajju salvestunud, mistõttu hakkab pisemgi muudatus kohe silma.

Riigimetsa lageraielangile jäetud puudegrupis märkasin oksal üht kogu ja vajutasin pidurit. Tean, et pimeduse saabudes jõuab kätte kakuaeg.

Seal ta õhtusöögi ootuses istuski, tähelepanu ja kuulmismeeled maa poole suunatud. Äratõuge ja kakk kadus alla maapinnale, kust ta peagi murdunud puuroikale tõusis. Läbi uduse hämaruse ei näinud, kas kakul õnnestus saak kätte saada ja alla neelata. Nägin vaid, kuidas ta roikalt lahkus, istumispuud vahetas ja järgmisel oksal kummardudes uut jahti alustas.

Kõiki eelmistel kordadel kohatud händkakkusid olen näinud päevasel ajal, kui nad puuoksal istusid ja puhkasid. Aga kakkusid kutsutakse öökullideks - ja mitte asjata. Nende jahiõnn sõltub teravast kuulmisest ning hääletust lennust, mis võimaldab kakkudel ka pimeduses saaki tabada.

Toiduks sobivad nii hiired kui väiksemad linnud. Kui pimeda aja jaht on olnud edukas, võib järgmise päeva muretult kuskil puuvõras mööda saata ja puhata kuni õhtuni, mil tühi kõht taas jahile minema sunnib.