Kolhooside ajal oli tavaline, et kui üksildases talukohas oli pererahvas manalateed läinud, jäi sealne põllumaa harimata ja hakkas lepikuid kasvatama. Ka nüüd minule kuuluval maal juhtus just nii, pealegi puudus kohale ligipääs, jõgi oli ees. Natuke heina vahel tehti ja see veeti hobusega koolmekohast läbi jõe. Hiljem käidi talviti küttepuid tegemas ja needki tuli läbi jõe välja tuua.

Sellisena ma kunagi vanavanaisa ostetud ja hiljem vanatädi koduks olnud talukoha omandireformi käigus tagasi sain. Hoonetest olid järel vaid vundamendikivid ja õu võssa kasvanud.

Esimene mõte oli istutada kuusetaimi väiksematele kasutult seisvatele ja võsastuvatele põllusiiludele. Paar aastat hiljem, kui ka pikkade põldude vahelt sai lepikuid raiuma hakata, jõudsime metsaistutamise järjega sinna.

Pildil paistab pikk koridor kuusenoorendiku vahel, mille otsa uduse ilmaga silm ei seleta. Selle koridori all on leparaie järel mullaks kõdunenud oksavaal. Igale põllule mahtus kummalegi poole oksavaalu kolm rida kuuski. Pildil olevad on mul oma kätega istutatud, abiks oli külamees, kes labidaga istutusauke ette tegi. Hiljem hakkasin jahimeeste ja looduspiltnikega istutustalguid korraldama.

Need kuusetaimed langesid metskitsede rünnaku ohvriks, kui loomad väikestel puudel ladvad ära hammustasid. Puud põdesid pikalt, kasvatasid siiski uued ladvad ja praegu ei saagi aru, et nad oleksid väikestena kahjustatud olnud.

Hiljem ei istutanud me põldudele kuusetaimi enam piki, vaid risti põldu. Seda võimaldas ka talvine okste põletamine, mis kaotas oksavaalud. Pikkades sirgetes ridades kasvavaid puid vaadates saab igaüks tulevikus aru, et see ei ole looduslik mets, vaid inimese pandud. Risti põldu istutatud puud natuke hägustavad seda muljet.

Kokkuvõttes aga pole sel tähtsust, kui puud suureks saavad ja keegi neid maha võtma asub. Enne seda aga saab seal riisikaid korjata ning sirgete ridade vahel liikudes jõuab kuusikusse eksinud seeneline lõpuks kusagile kindlasti välja.