Poliitikud, te olete maganud. Te ei tee midagi. Teil puudub huvi Eesti tervishoiusüsteemi paremaks muutmiseks. See ei ole pelgalt minu järeldus, vaid seda ütleb just avalikustatud Riigikontrolli audit, kus on selgesõnaliselt kirjas, et Eesti tervishoiusüsteem ei taga, et EMO-s ravitakse eelkõige vältimatut abi vajavaid patsiente. Suur osa EMO-sse pöördujatest võiksid abi saada perearsti juurest. Aga see ei ole patsiendi ega EMO süü.

Pool Eestit käib Tallinnas silmaarsti juures

Vaatame asjadele läbi arvude. Ravi tänava EMO-s ehk Ida-Tallinna Keskhaiglas on meil keskmiselt 180-220 patsienti öö jooksul. Probleem seisneb selles, et 80 neist on silmapatsiendid, sest kuskil mujal siinpool Eestis pole erakorralist silmaarsti vastuvõttu.

See tähendab, et kui mul Paides Järvamaa haiglas on inimese silmaga mõni suurem mure, siis ütlen ka, et istu autosse, sõida tund aega ja saad spetsialisti juurde. Prügi võime ju välja võtta, aga suuremate murede puhul on ikka päris oluline, et silmanägemine alles jääks.

Nii, et ITK puhul silmanumbrid veidi devalveerivad üldist erakorralise vastuvõtu statistikat. Traumaosakond on ka veel eraldi, aga ühe vahetusega ehk 12 tunniga, võtame ikkagi minimaalselt 80-100 patsient vastu.

Haiged EMOs ei raiska aega ega raha

Kui suur hulk neist sajast on siis need, kes oleks võinud abi saada oma perearstilt? Pakun, et pooled.

Aga ma pole nende haigete peale pahane. Ei tunne, et nad raiskavad minu aega. Kohe selgitan miks.
Oletame, et haigel on põskkoopapõletik. Klassikaline n-ö perearsti haigus.

Haigel on ebamugav, tal on palavik, ta tuleb EMO-sse, ta pole töövõimeline. Vajab antibakteriaalset ravi, midagi, et turse väheneks, valuvaigisteid, põletikunäitajate analüüsi ehk CRV-d. Kui põsed valutavad, siis ka röntgenit.

Kui palju selline haigusjuhtum EMO-s maksma läheb, sellest loe edasi Geeniusest.