Kui veel 1980ndatel olid Mumbais iga surnukeha saabudes kümned raisakotkad müüriserval valves, valmis luud kibekiiresti puhtaks nokkima, siis nüüd on khandia’te peamisteks abilisteks varesed.
Taevamatus on tänini kasutusel ka Tiibetis, kus raisakotkastest veel puudust pole.
Kuni XIX sajandini viisid jaapanlased Aokigaharasse oma vanureid ja vastsündinud lapsi, kellest soovisid lahti saada. Hilisemal ajal on mets saanud populaarseks enesetapmise kohaks.
Viikingid, jakuudid ja tšuktšid julgustasid vanu inimesi enesetappu sooritama.
Lõuna-Ameerikas levinbud endokannibalism on komme süüa oma kogukonnakaaslaste ihu pärast nende surma.
Filipiinidel elavad tinguiad riietavad oma lahkunud lähedased nende parimatesse rõivastesse ja kohtlevaid neid veel hulk aega pärast surma nii, nagu nood polekski surnud.