Tuulise ja jaheda ilmaga oli järgmist kivikoormat oodates palju mõnusam metsa all varjus olla kui lagedal põlluserval passida. Muidu sai ikka sääskede eest metsast lagedale tuldud, tuulega aga polnud kedagi metsas kiusamas. Ja kui juba natuke paigal püsida, siis näeb metsas kindlasti üht-teist. Seekord mõnda taimemaailmast.


Surusin selja vastu kuusetüve, et seda küürutamisest sirgemaks venitada. Kohe jalge ees kikitasid ülespoole kolm käpalist ehk kodumaist orhideed – pruunikad pesajuured. Need tagasihoidliku välimusega klorofüllita taimed on minu kuusikutes üpris levinud, kuid igal suvel neid ei kohta. Pidavat uusi kohti avastamas käies rändama. Tänavu, juba teist aastat järjest, olid nad samas kohas olemas, kuigi vähem kui eelmisel aastal. Mõnd vana, mustjaspruuniks kuivanud läinudsuvist vart koos pudenenud kupardega oli veel näha.

Teise kivikoorma ootamise ajal käisin oma metsa künnapuud vaatamas. Tuul lennutas puudelt lehti ja kuivi raagusid – üpris maruks kiskus. Künnapuu all oli tõeline seemnesadu - miljon helepruuni läbipaistvat liistakut lendles puude vahel, kattis metsataimede lehti ning pudenes maapinnale. Künnapuu külvas oma seemneid, abiks tuul. Vaatepilt oli nii eriline, et ei taibanud piltigi teha. Olen samasugust seemnesadu jõe ääres hariliku jalaka ümber varemgi näinud, nüüd siis kodumetsa künnapuu. Korjasin mõned seemned tasku ning koju jõudes pistsin need kasvuhoones väikestesse pottidesse ühekaupa mulda. Vaatame, kas idanevad ja tärkavad. Kastan hoolega ja jään ootama.