Alljärgnevad eksimise lood pärinevad eelkõige sotsiaalmeediast, kuhu postitasin üleskutse panna kirja ja saata Maalehele oma metsa eksimise kogemused. Ja ka metsa eksinute abistamise juhtumid. Minu suurim tänu kuulub FB Alutaguse ja Mustvee kommuunide liikmeile, kes olid varmad oma kogemusi vahendama.

Eksimise põhiloo pealkirjaga "Mis juhtunud on? Metsarahvas läheb seenele ja eksib lootusetult ära" leiate siit.

Kadunud auto koos kahe daamiga

Viive: Olen eksinud ja väga tuttavas metsas. Nüüd tean, kui segi ja paanikasse võib sellisel juhul minna.

Laine: Aastaid tagasi eksisin Sõõru metsa, nüüd on aukartus selle metsa ees.

Hiljuti aitasin ühes suures metsas kahel seenelisel auto üles leida. Sõitsin sõbrannaga metsateel, kui kaks daami peatasid meie auto ja uurisid, kas nägime kusagil roosat autot. Sel hetkel polnud veel näinud. Tekkis kohe hasart auto üles leida. Leidsimegi, aga ei teadnud, kas nende oma.

Selleks ajaks olime seenelised silmist kaotanud. Viisin sõbranna koju ja ise läksin seenelisi otsima. Varsti nägingi ühte. Selgus, et nad olid ka teineteise suutnud ära kaotada. Tänu mobiilile ja minu auto signaalile said nad uuesti kokku.

Viisin nad auto juurde, mis oligi nende oma. Autojuht nagu ei olnudki õnnelik, et neid aitasin, sest ütles, et oleks ise ka üles leidnud. Võib-olla olekski, sest oli sinna poole teel, kuigi veel väga kaugel autost.

Olin natuke üllatunud, et selline tänu abi eest. Oleks piisanud sõnadest "Aitäh abi eest!" Nad olid seal kandis täitsa võõrad ja selles suures metsas esimest korda. Mulle tundus, et mina olin nende eksimise pärast rohkem mures kui nad ise.

Koduteel läks kodu kaduma

Peep: Metsa olen eksinud vähem, aga kõrtsides olen küll ekselnud. Ükskord panin muusikuna juba pillid üles, aga siis tuli teine bänd... Õnneks oli õige esinemise kõrts samas linnas.

Margot: Metsa lausa ära eksinud ma ei ole. Aga tean, kui kergesti see juhtuda võib. Oli vaja minna jalgsi 10 km koduteed. Tee oli hiljuti pinnatud ja jämekruusane. Otsustasin jalavaeva vähendada ja põikasin läbi metsa viivale rajale. Minule üllatuseks oli see vana rada mitmes kohas läbi kraavitatud, uued sihid rajatud. Et mets oli muidu tuttav ja suund selge, otsisin võimalusi ja liikusin edasi. Kuni ühel hetkel tundus kõik võõras ja vale...

Jäin paigale, puhkasin ja vaatlesin ümbrust. Äkki mõistsin – olen mulle hästi tuttavas kodumetsas, umbes 500 m kaugusel kodumajast. Ja selles kohas, kus mu orienteerumisvõime katkes, ei olnud juba aastaid mingeid ümberkorraldusi tehtud.

Urmas: Metsa eksinud ei ole, aga Berliinis olen küll ükskord ära eksinud.

Särk seentest tulvil

Mari: Maetsmas märkasime sõbraga vanemat räsitud ja õnnetut naist bussijaamas, kus buss ei peatunud juba mitu aastat. Ta oli metsas ekselnud hommikust peale, mingid koerad olid teda taga ajanud, jõudis välja üsna tuttavasse kohta, aga paanikas ei saanud aru, kus ta oli. Kodust umbes 5-7 km kaugusel. Viisime ta koju. Kodused olid vanaema kadumise pärast juba väga mures, sest väljas oli pimedaks läinud.

Aga see pole veel kõik!

Leidsime paar aastat tagasi ühe Mustvee mehe vanuses ca 60 + ka eksinult. Ei tea, mis ta küll mõtles, sattus seenejahil nii hasarti, et eksinult oli ujunud üle jõe. Siis oli leidnud palju seeni ja korjas neid oma riietesse. Me leidsime ta palja ja ärakraabitud ülakehaga, kohati ikka veri päris väljas. Oi, kui õnnelik ta oli, kui koju viisime, seened süles. Ei tohiks üle jõe ujuda, kui eksinud oled, siis lähed ikka veel kaugemale... aga no seened on see hullus!

Tuntud ja tundmatu põld

Piret: Ükskord märkasin ehmatusega, et olen eksinud. Mida ma tegin? Hakkasin jooksma!!! Siis taipasin, seisatasin, istusin kännu otsa ja mõtlesin. Välja mõtlesin ja välja sain!

Rainer: Ma olen kah oma elus kaks korda metsa ära eksinud. Kusjuures tuttavates kohtades. Lihtsalt arvad ennast olevat ühes kohas, kuid tegelikult oled teises. Ja ongi päriselt nii, et eksinuna tuttavaid kohti ära ei tunne.

Näiteks kunagi ammu jahil olles plaanisin metsast läbi kõndides jõuda ühele põllule, kuid jõudsin naaberpõllule. Oli november, taevas ja maa olid ühtlaselt hallid ja kõndida oli vaja päris pikk maa. Ning kuna teadsin, et tollel esimesel põllul ei ole vana küüni, siis põllul küüni nähes tekkis just see tunne, et "appi, nüüd ma olen eksinud!". Sest ma ei tundnud toda küüni ära, tollel põllul ei saanud ju küüni olla. Ja tekkiski tunne, mida ma varem ei olnud tundnud, et nüüd ma ei oska küll kusagile minna, olen täiesti võõras kohas ilma ühegi orientiirita. Umbes kümnekonna sekundi pärast tundsin küüni ära ja siis oli teada, mis suunas tagasi minna.

Sinine mannergukaas

Siiri: Selline naljakas lugu, et tuttav eksis metsas ära, helistab siis mehele, et kuule selline jama, et ma eksisin ära.

Mees küsib, et a kus sa siis oled?

Naine käratas, et kus-kus, männi all olen, lollakas. No tõesti, kus sa oled...

Karin: Olen eksinud lapsepõlves. Läksime sõbrannaga mustikale Lääne - Virumaal Mõdriku-Roela maastikukaitsealal, Kunda jõe alguse piirkonnas. Hüppasime üle kraavi ja mina jätsin eresinise mannergu kaane kraavi kaldale, et oleks hea näha, kust tulime.

Muidugi oli metsas kraave rohkem... Sain aru, et oleme veidi eksinud. Hakkas juba hämarduma, kuulasime autode hääli ja lõpuks hakkas paistma kõrge katlamaja korsten. Selleks, et koju jõuda pidime ületama veel jõetammi. Saime sellega ka hakkama, aga pärast seda juhtumist pole sinna metsa enam mustikale läinud.

Hiljem käisime veel mannergu kaant otsimas, aga seda ei leidnud. Tegelikult mõtlen siiani, et meil vedas hullumoodi, sest see mets ei ole väike ega sugugi lapsesõbralik.

Paanika polügoonil

Laila: Mul on abikaasa sõjaväelane, kes tihti osales Lääne-Virumaal Läsna polügoonil harjutustel. Teades minu metsaarmastust ja seenel käimise isu (seni olin seda praktiseerinud vaid kodumetsas Saaremaal), tutvustas ta mulle ükskord harjutusala, mis on väga populaarne marjuliste hulgas. Seal on palju mustikaid ja kukeseeni.

Läks mõni aeg edasi, 2014. aastal, kui ta ise viibis lähetusel USAs ja mul oli ema lapsi hoidmas, mõtlesin, et lähen vaatan, kuidas seal siis ikka on lood nende marjade ja seentega. Jätsin auto üsna tõkkepuu juurde, mis oli õnneks üles tõstetud. Taustaks - kui polügoonil on laskmised, siis on tõkkepuu juures märge, et metsas viibimine on eraisikutel keelatud.

Mets tundus selline mõnus ja turvaline, suhteliselt lage - kaugele näha, kuhu auto pargitud. Hakkasin aga minema, korjates marju. Kuna tundsin end turvaliselt, siis ma väga ei pööranud tähelepanu sellele, et maapind oli kupliline. Liikusin küngastest üles-alla ja tiirutasin ka natuke. Ja siis ühel hetkel ma enam ei saanud aru, kuhu auto parkisin.

Proovisin hakata tagasi minema, aga sattusin aina rohkem segadussse, keerutasin ringi ja tundsin, et kõik oli võõras. Helistasin siis abikaasale, kelle esimene küsimus oli see, et miks ma tahvlit, st tahvelarvutit metsa kaasa ei võtnud, millega saaksin ennast positsioneerida.

Tõesti – see on viimane asi, mis mõttes. Metsa minnes on kaasas ikka ämber-nuga-vesi ja heal juhul telefon.

Paanika polügoonil jätkub...

Laila: Kuna abikaasa ei osanud mind aidata, siis andis ta ühe oma kolleegi numbri, et äkki tema saab aru, kus ma olen ja oskab välja juhatada. Aga ma ei osanud väga hästi selgitada, kus ma täpselt asun, peale selle, et polügoonil. Jõudsime nii kaugele, et ma läheks tee peale ja hakkaks lihtsalt ühes suunas minema. Mul ei olnud meeles ei märke ega midagi muud erilist, mille järgi joonduda.

Ühel hetkel nägin, et tee pealt, teisel pool orus on majad, kust ajateenijad lähevad välja jooksma. Kuna abikaasa oli toona kapteni auastmega, siis ma mõtlesin, et väga piinlik oleks minna ja neile öelda, et kapteni abikaasa on polügoonil eksinud. Et ise veel sõjaväelase naine ja nende jaoks tuntud alal ja nüüd siis niiviisi...

Seega kõndisin neist mööda sellise näoga, et ma väga hästi tean, kus ma olen ja mis ma teen. Samal ajal muidugi veel mõtlesin selle peale, et ega ikka laskmised või äkki alata, et see oleks veel eriti tore lugu!

Kõmpisin tükk aega kuni tuli vastu üks eraauto ja seda ma siis hääletasin. Mehed olid lahked ja ütlesid, et tõesti teisel pool, tõkkepuu juures, nad nägid ühte autot, et kas see on minu oma ning võtsid mu peale. Hakkasime siis sõitma nende sõidusuunas ja tõesti, nii paar kilomeetrit eemal oli minu auto olemas.

Loo moraal. Esiteks: ükskõik kui lihtne tundub maastik, ära kaota valvsust ja jäta meelde mõni märk.

Teiseks: ära häbene abi küsida. Kui neid mehi poleks tulnud ja ma oleks edasi marssinud, oleksin lõpuks jõudnud küll Tallinn-Narva maanteeni, aga see oleks mu autost olnud 6-7 km eemal. Ja et uuesti autoni jõuda, oleks läinud veel tükk aega.

Eksimise järel muretsesin endale nutitelefoni. Seni ei olnud ma leidnud põhjust, miks peaks uue telefoni ostma. Tõmbasin nutitelegoni rakenduse Sportstracker, mis töötab ka ilma internetita. Auto juures lülitan ta sisse ja siis saan kaardilt ise jälgida, kuidas ma liigun ja kus on alguspunkt,et turvaliselt tagasi jõuda. Ilma selleta ma enam metsa ei lähe, sest rohkem seda kadumise tunnet ei taha tunda.

Koer abiks

Küllike: Olen eksimises tegija. Metsa minnes võtan võimalusel alati koera kaasa, lootuses, et vähemalt tema teab, kuidas koju saab.

Kunagi, võisin olla nii 14-16 aastat vana, läksime talvel täditütrega vaatama, kuidas vanaisal metsas puude langetamine edeneb. Kõndisime ja kõndisime hääle suunas, miskipärast jälgipidi ei läinud, aga siis kadusid hääled ära. Lumi oli paks, sumasime hulk aega, kohtasime paar korda mingeid võõraid metsamaju ja lagendikke. Hoidsime minu arust kogu aeg maanteega paralleelselt, meie talust paremale.

Alevikuni on meilt ca 6 km, hakkas hämarduma ja otsustasime, et tuleme suure tee peale välja, enne kui jõgi eest läbi voolab ja kortermajad paistma hakkavad. Jõudsime metsaserva, kus minu arusaamise järgi pidi sõidutee olema, aga leidsime end suure lagendiku äärest, taamal paistis mingi eluhoone. Sellist kohta ei saanud meie maantee juures olemas olla!

Ukerdasime läbi paksu lume, jõud otsakorral, äkki paistis vasakult puudetuka tagant teine maja, mis oli palju lähemal, nii kilomeetri kaugusel ja mis peamine: see oli vanaema-vanaisa maja!

Kord juba täiskasvanuna läksin ainult natukeseks vaatama, kas metsas seeni on. Seeni ei leidnud, aga metsast välja tulles avastasin vaateväljast mingi kummalise küüni, mis ei näinud välja, nagu oleks ta mu seenelkäigu ajal püstitatud. Kui kerge paanikahoog üle läks, meenus, et see mu mets on mõnehektarine kuusetukk heinamaa keskel, nii et eksida ei saa, olen lihtsalt teisel pool välja tulnud ja näen naabrite küüni tagantpoolt...

Seitse segast ringi

Veel üks Viive: Mul õnnestus korra Taheva metsas nii ekselda, et kui seitsmendat korda sama koha peale välja jõudsin, siis ei jäänud muud üle kui mobla appi võtta. Aime, kellega koos metsa läksime oli läheduses soo peal ja tuli siis mu helistamise peale teele välja. Olin temast umbes 50 meetrit eemal, aga paanika missugune!

Selle sain eksimisega küll hästi selgeks, kuidas inimene ühe koha peal totakalt ringi tiirutama hakkab. Hirmu, et välja ei saa mul polnud, kuna autode hääled tee pealt kostsid kenasti kõrvu, aga vat oma kallist autot poleks äkki üles leidnud. Vastik tunne oli igatahes lõpuks ja tigedaks tegi ka, sest ma pole kunagi varem eksinud. Igatahes laadimata moblaga mina kindlasti metsa ei lähe!

Külli: Sellest sügisest olen saanud ühe väikese õppetunni ja kogemuse, mida edaspidi jätan meelde.

Sattusin tuttavaga metsa seenele minema. Mul endal on tekkinud komme alati vaadata vähemalt mobiili Google Mapsist või siis telefonis olevast rakendusest Here auto asukohta, et kuhu see jääb. Pärast hea leida üles. Aga õnneks pole ma ise nii väga sügavale metsa mineja, et päris suunataju kaotaks.

Aga nüüd kogemuse juurde.

Kui metsas olles juhtus see, et tuttav ei kuulnud kontrolliks minu hõikumist ega ka auto signaali, siis tuli suhelda ja juhendada teda telefoni teel. Inimene polnud kasutanud varem Google Mapsi, aga õnneks oli see meil mõlemal telefonis. Nii saingi talle täpselt juhendada, kuhu auto oli meil jäänud nii, et meil mõlemil oli telefonis täpselt ühesugune pilt siis ees.

Samas saab metsas telefoni uurides ja positsioneerides aku kiirelt tühjemaks. Siis püüangi alati vahepeal autoga liigeldes akut laadida. Selleks on väga head asjad auto sigaretisüütajasse pistetavad USB otsikuga mobiililaadijad.

Nii ongi mulle tähtis, et alati laadin igal võimalusel telefoni aku täis. Ja enne metsa minekut fikseerin enda jaoks ära telefonis oleva rakenduse abiga ka auto asukoha.

***

Kellel nüüd lugejaist on oma lugu siia kommentaarina lisaks kirjutada, olge head.

Ikka turvaliste metsaskäikude nimel!