Marko Pomerantsile pole kirjasõna võõras. Enamgi veel: ta liigutab sulge sundimatu elegantsiga, vajadusel ristab teksti riimidessegi.

Tal on, mida öelda, ta suudab ja tahab avalikult kõnelda ning on seda ka mitmel moel teinud. Niiviisi võime seda teenelist poliitikameest sutsu edevakski pidada, aga ega mõõdukas edevus ole patt, vaid inimest ja sedakaudu tervet ühiskonda edasi vedav vedur.

Täpsemalt öeldes on Marko Pomerants raamatus “Minu ministeeriumid” haaranud sule ja pannud kirja oma teekonna ministriametites, kokku neljas. Ning teinud seda niiviisi, et võtad raamatu, loed natuke, siis silmitsed veel veidi, seejärel satud hoogu ning mitme hea tunni järel tunnistad, et näe, saigi juba läbi…

Marko Pomerants.

Toimetaja Toomas Mattson.

296 lk.

Hea Lugu.

Iseendast rääkimise valem

Millest erilisest Pomerants siis pajatab? Ei millestki erilisest ega ootamatust, kui otse öelda. Enda elust enamasti ja riigi elust sellele lisaks. Nende kahe kokkupuutepunktidest. Sellise raamatu võiks Eestis kirjutada mitusada inimest ja paarsada veel lisaks, aga näe, vaid mõned on julgenud, Pomerants nüüd nende hulgas.

Miks üks võib oma elust kirjutada ja teine mitte? Vahe on vaid ühes: kui suudad endast kirjutada nii, et teistel on huvitav lugeda, võid seda teha. Kui ei suuda, las jääb vaid kavatsuseks.

Anne – nagu andetuski – käib ikka mööda inimesi. Pomerants on sõnaseadmise alal andekas. Teeb seda oma värskes raamatus nõnda, et su silmaring avardub. Ah et siis niiviisi näebki ministriamet seestpoolt välja! Ah et siis niiviisi tehaksegi poliitikat, ollakse erakonnale lojaalsed! Ah et niiviisi sünnivadki otsused, mis näivad väljast vaadates nii viimistletud ja vahel koguni veatud!

Ühesõnaga: loed ja imestad. Nii lihtne see siis ongi, nii keeruline samas, nii kauge ja ometi nii lähedane.

Ma soovitan seda raamatut lugeda. Ta on kerge – kõvad kaaned on külge liimimata jäetud, sest ilmselt pole see alles tegusas keskeas mehe viimane sõna ja lõplik tõde. Pealegi, eks ole poliitika iseenesest teataval määral “pehmete kaante kunst”, oskus eri olukordades ellu jääda, suurtestki lainetest kaldale ujuda, valijale natuke lubada ja samavõrd ka lubamata jätta.

Soovitan seda raamatut lugeda ka seepärast, et saada kinnitus: poliitika pole väga suur kunst. On peaaegu et käsitöö, mille võib ka meiesugune – seni portfellita – tegelane selgeks õppida. Peaasi et oleks oskust suurt pilti näha ja oma väiksem pilt selle sees nähtavaks muuta. Olla kapten, kellel eile polnud oma laeva, täna on, aga homme võib-olla taas pole. Või kui ongi, siis mõni teine.

Närvid peavad niisugusel tegelasel muidugi korras olema, mis tähendab eelkõige filosoofilist rahu eristada asju, mida sa muuta saad ning mida mitte. Marko Pomerantsil näib seda rahu olevat, sest raamatut kirjutades on ta korraga osaleja, samas ka pealtvaataja, tegija ja analüütik. Võrratu omadus neile, kes joostes omaenese jalgadesse komistada ei soovi.

“Minu ministeeriumid” on julgustav ka seetõttu, et näitab, kuidas me korraga saame olla nii suures maailmas kui ka kodusel kamaral, lahendada tuhandete muresid, aga hoida süda avatuna oma huvidele ja eelistustele.

Mõnes kohas kaldub Pome-rants siiski igavuse kõrvalteele. Aga tal on selleks kindel selgitus: tahtis ju kirjutada endast, aga samal ajal ka Eesti poliitikast üldisemalt, panna ühe hingetõmbega kirja oma loo poliitikas, kirjandusteose, aga ka õpiku nendele, kes miskipärast peaks tõesti tahtma poliitika tänamatule teele astuda.

See soov on täide läinud. Ning isegi sel määral, et mõtled: äkki poliitika polegi midagi lõpuni negatiivset, polegi vaid kasuahnete valetajate ringtants ümber võltskullast päikese, polegi poliitikud vaid kamp peateel sõitvaid jalgrattureid, kellel selg küürus ülemate ees ja kes rahvast pidevalt vajutades maadligi suruvad?

Marko Pomerantsi raamatu meeleolu on pigem “optimistlik paratamatus”, lihtsamas keeles see, et igaühel on elus oma tee ja oma amet ning seda saab pidada siiralt ja inimlikult, oma südametunnistust ehk paremat äratundmist jälgides. Jah, muidugi on poliitika kokkulepete kunst, aga kas näiteks perekonnaelu pole? On, ja kuidas veel!

Suur elu ja väike elu

“Minu ministeeriumid” on julgustav ka seetõttu, et näitab, kuidas me korraga saame olla nii suures maailmas kui ka kodusel kamaral, lahendada tuhandete muresid, aga hoida süda avatuna oma huvidele ja eelistustele. Selline suhtumine annab kindluse ka tuleviku suhtes: maailma saan paremaks muuta alati. Ja siinsamas.