Visiidi teine päev oli kõige hilisema algusega kogu reisi jooksul, mis tähendas, et paavstiga koos reisivad ajakirjanikud võisid põõnata vähemalt neljani hommikul, unisemad ehk pool tunnikest enam.

Kell 5.15 olid aga kõik erksalt päeva alustuseks valmis.

„Teeme, mida tuleb teha,” pomises üks Itaalia päritolu ajakirjanikest ning sirvis telefonis pilte, mille kolleeg oli teinud temast hetkel, mil ta koos paavst Franciscusega kaadrisse sattus. „Ma ei suuda nende vaatamist lõpetada,” tunnistas ta kaaslastele.

Kuna ajakirjanikud läbivad ka enne bussi istumist aeganõudva turvakontrolli, siis oli piltide sirvimiseks aega sabas seistes piisavalt.

Varajane äratus oli mõeldud selleks, et jõuda õigeks ajaks Kaunasesse Santakose parki missale. Ajal, mil pressigrupp kohale jõudis, alustas paavst alles Vilniusest sõitu, kuid see aeg on ajakirjanikele kulda väärt: kiiresti viiakse end oludega kurssi, vaadatakse, kust võtta katteplaane, kellega intervjuusid teha ning uuritakse kas ja kust saab kohvi.

Ajakirjanike päevaplaan paavsti visiidil on paika pandud haruldase empaatiga: sinna on alati lisatud aeg kohalike inimestega suhtlemiseks. See on suur asi, tihti tuleb ajakirjanikel niisuguste hetkede eest kõvasti võidelda, sest enamasti arvavad ametnikud, et piisab, kui räägitakse nendega või istutakse niisama üritusel.

Missale oli registreerunud 90 000 inimest ja vähemalt 10 000 arvati olevat pargi ümber. Leedukad olid tublisti panustanud ürituse korraldusse, värvanud vabatahtlikke, püstitanud silte ja tualette ning paigaldanud hea võimenduse ja suured ekraanid.

Missa alguseks hiilisid mõned vabatahtlikud pressitribüünile, kust neil oli lavale hea vaade ja osalesidki niiviisi kavalalt missal.

Paavst Franciscus puudutas jutluses inimeste minevikus saadud hingehaavu ja mõtiskles, miks need paraneda ei taha. Kokkuvõttes ergutas ta kõiki üksteist märkama ja tähele panema nii üksildaseks jäänud vanainimesi kui ka end juurte kaotusest pidetuna tundvaid noori.

Armualaua ajaks nutsid liigutusest mõnedki pressitribüünil põlvitajad. Meeleolu läks natuke lustakamaks, kui paavst missa lõpus kõigile ootamatult leedu keeles head lõunaaega ja head isu soovis.

„Me ei näinud mitte midagi,” teatasid eemal seisnud poolakad. „Kuulsime küll … natuke!“ Päris halvasti ei läinud neilgi, sest paavst sõitis neist tulles ja minnes hästi lähedalt oma avatud autoga mööda.

Kuna alad on suured, siis sõidab papamobiil muidugi üksjagu tõtakalt.

Kui teen Maalehe Facebooki livepostituse, siis uurib üks jälgija, kas ma lähemale ei saaks pilti tõmmata, et paavst autoga tükkis paremini näha oleks. Aga ma ei saa, sest mul on teises käes kaamera ja proovin sellega ka pilte teha. Kui lähedal on üldse piisavalt lähedal?

Tundub, et paavsti puhul on ühelt poolt piisav juba see, et ta riigis kohal on, ent teisalt tahaks inimesed siis juba tal ka kuuesabast kahmata.

Mine te, ehk juhtub midagi head?

Väike äpardus

Vilniusse tagasiteel läks ühes bussis ajakirjanikel tuju natuke ära, sest bussid komplekteeriti kuidagi juhuslikult ning ühte sattus palju ning teise vähe rahvast.

Kuna kõik tassivad endaga kaameraid, sülearvuteid, juhtmeid, märkmikke ja kes teab veel mida, tähendab see, et üks ajakirjanik võtab enda alla vabalt bussis kaks istet. Sinna laotab ta oma pesa laiali ning võimalik, et jääb märkmete keskel korraks magama. Siis aga ärkab jälle üles ning asub usinalt tööle.

Nii et seal bussis, kus rahvast oli tihedalt, valitses mõistagi mõningane tusameel. Kahjuks olid ka tusaste ajakirjanike võileivad jäänud hõredalt asustatud bussi number kaks ja pakkumine vett juua ja õuna süüa ei tekitanud neis vähimatki reaktsiooni.

Elevus tekkis alles siis, kui ühises suhtlusrakenduses anti teada võimalusest külastada kohe peale paavsti okupatsioonimuuseumi.

„Olge valmis 15.15,” anti korraldus.

„Aga paavst jõuab 17.30?”

„Jah.”

Paavsti visiit on logistiliselt nii keerukas, et ajakirjanike põimimine sellesse puslesse tähendab paratamatult seda, et kohati tuleb lihtsalt passida. See on ka põhjus, miks kõigil kõik asjad pidevalt kaasa on — ehk õnnestub aega kasutada, mõni rida kirjutada või pilte üles laadida.

Vatikani enda pressimeeskond püüab igati aidata nende kohtade kajastamisele kaasa, kuhu pole võimalik pressimeeskonda ligi võtta — näiteks saadab edasi fotod paavsti lõunalauast ja sellest, kuidas ta on üles otsinud kokad, et neid isiklikult tänada.

Ka endisesse KGB hoonesse loodud okupatsioonimuuseumisse polnud ajakirjanikel võimalik ruumikitsikuse tõttu paavstiga kaasa minna. See aga lahendati nii, et mõne kaameramehe abil kanti pilt muuseumi kõrval olevatele ekraanidele, kust seda sai jälgida arvukas rahvahulk.

Nii nägime koos, kuidas paavst Franciscus ronib keldrikorrusele, kus on säilinud kunagised kongid, käib ruumis, kus on hukatud inimesi ning süütab lõpuks mälestusküünla.

Nähes, kuidas ta selle juures mõttesse süüvinult palvetab, tulid paljudel inimestel pisarad silma. Platsil oli ka palju vanemat põlvkonda, nende hulgas küüditatuid ning nende lähedasi.

Näis, et ka paavsti lennukil kaasareisivaid lõunaeurooplasi haaras liigutus. Kui hiljem pakuti ajakirjanikele võimalust minna vaatama samu kohti, mida äsja külastas paavst, haarati sellest innukalt kinni. Teiste hulgas kõndis endistest kongidest läbi ka Andrea Tornielli, ajakirjanik, kelle sulest on tulnud mitmed mahukad intervjuud paavst Franciscusega sh tema elulooraamat, mis ka eesti keeles ilmunud.

Tõe huvides tuleb aga märkida, et see vanades KGB keldrites ronimine polnud üldse kerge. Üsna imponeeriv, et eakas paavst Franciscus sellega vähemalt videopildi kohaselt nii hästi toime tuli … kuigi tema ametikohal võib oletada mõningat maavälist tuge.

Esmaspäeval algaval Läti visiidil kulub see marjaks ära, tulemas on pikk ja sündmusterohke päev, ees ootab varajane lend Riiga ning kohtumine leedukatest palju vähem katoliiklike lätlastega.

Missa Kaunases
Foto: Lukas Bartkus 865658680

Tähtsusetu, kuid huvitav küsimus

Lõppu üks täiesti ebaoluline mõtisklus — nimelt miks pole vähemalt viimastel paavstidel olnud habet?

Konsulteerimine teadlike isikutega andis vastuseks, et keelatud see tegelikult pole. Tuhatkond aastat tagasi, 1054. aastal, kui idakirik ja läänekirik lahku läksid, lasi paavst küll lääne vaimulikel habemed maha ajada, et neid ortodoksidest eraldada.

Renessansi ajal läksid habemed jälle moodi ja edaspidi sõltus habe ka juuste pikkusest — kui juuksed olid pikad, siis kuulus sinna juurde ka habe.

Nii on see ka jäänud, kuid kahel viimasel sajandil on olnud lühike soeng domineerivam. Tänapäeval mingit otsest keeldu kanoonilise õiguse tasandil ei ole. Pigem on tegemist kombega, mida vaimulikud traditsiooniliselt üldiselt järgivad, kuid tuleb ette ka erandeid.

Pildinoppeid päevast: