Kui mulje järgi ja lühidalt öelda, siis keskmine eestlane armastab metsa aina rohkem. Üllatav on, kui RMK peametsaülem Andres Sepp nendib, et linnade lähedal on peale remondijäätmete metsa jätmise kasvanud isegi komme lihtsalt oma täis prügikott autost tee äärde tõsta või puude alla visata. Looduskaitseinimesed on olnud mures kaitsealade ja jõekallaste lagastamise pärast.

Loogiline see ei ole, sest loogika järgi peaks riigis, kus jäätmete käitlemisest saab teavet iga nurga pealt, korraldatud on nende äravedu ja töötab umbes 60 jäätmejaama, metski prügist üha puhtamaks jääma. Kus võiks siis olla loogikaviga?

Sildistatud ja sildita mets

Näiteid otsides vaatasin kõigepealt oma kodulinna lähikonda. Kaks aastat tagasi rääkisime prügistamisest metsaomanikuga, kelle mets asubki otse Rapla külje all – kas see on probleem? Selgus, et mitte, aga selle nimel oli omanik ekstra tegutsenud. Esiteks oli ta paigaldanud maantee äärde võrdlemisi suured ja silmatorkavad erametsasildid, seejärel kogu metsaaluse võsast puhtaks teinud ja suures osas ka niitnud. Mets näeb nüüd välja nagu park, mis prügistajaid ilmselt distsiplineerib. Oma mõju on tõenäoliselt ka massiivsetel siltidel.

Mitte väga kaugel sellest kohast paikneb teistsugune metsaomand. Seda ei ole pargiks hooldatud, seal ei hakka silma ühtegi silti ja olemas on hea teedevõrk. Pea igal sügisel näeb seal sõiduautodega kohale toodud ja kraavipervedele valatud aiajääke. On olnud ka kilekottides jäätmeid, mis osaliselt kaovad kõrge kraavi põhja.

Tänavu on tooja või toojad olnud keskkonnateadlikud selles mõttes, et kilet pole maha jäetud.
Jäätmejaam paikneb linnast täpselt sama kaugel kui see metsaalune, aga seal tuleb kuni saja kilo aia- ja haljastusjäätmete äraandmise eest maksta kaks eurot.

Inimesed on aina mugavamad

RMK tähelepanek 2017. aasta põhjal on, et metsa tuuakse muu hulgas üha rohkem kilekottidesse pakitud lehe- ja riisumisprahti, kuigi paljudes jäätmejaamades võetakse neid ka tasuta vastu.
Seda, mis on täis olmeprügikottide loodusesse sokutamise kasvava trendi põhjus, ei osanud peametsaülem täpselt öelda, samas kui mööbli ja ehitusjäätmete, vanade WCpottide ja muu sellise metsa jõudmise taga on tema arvates jätkuvalt see, et utiliseerimine prügilates on tundunud inimestele liiga kallis ja keeruline. Näide ühe jäätmejaama hinnakirjast: mööbel, kuni sada kilo – üheksa eurot ...

Üks arvatav metsade prügistamise põhjus võib niisiis olla raha. Teise põhjusena, mis hõlmab ka väiksemat prügistamist, mahajäetud pakendeid ja muud taolist, tahaks pakkuda tarbimisühiskonna inimeste mugavuse. Andres Sepp piltlikustas niinimetatud prügipoetajate hoiakut ütlemisega, et „oma auto peab väga puhas olema”. See on midagi samasugust, nagu linnastunud inimene ei taju ühisosa keskkonnas, mis jääb tema korterist väljapoole.

Kõik rämps lendab autoaknast või -uksest välja maantee äärde või metsa alla. Andres Sepp viitab jutu sees ka sellele, kuidas ütlemine, et riigimets on meie kõigi oma, näib olevat sisuta.

Inimesed on loodusest võõrdunud

Remondijäägid, vana mööbel ja suuremad olmejäätmed jõuavad metsa autoga ning suuremas mahus, olmejäätmed käe otsas ka väiksemates ja puhkajate pihust lausa nii-öelda peaaegu süütutes, ent metsade omanikele ja haldajatele ikkagi väga tülikates kogustes.

Just see „süütum” pool vajaks võibolla senisest rohkem tähelepanu, sest peegeldab eestlase meelelaadi ja selle muutusi. Nagu alguses sai öeldud, armastab Eesti inimene justkui metsa aina rohkem ja tahab ühtlasi metsas aina rohkem olla ja liikuda.

Et looduse säästmiseks seda suurenevat inimmassi suunata kindlatesse kohtadesse, on RMK üle Eesti riigimetsa rajanud 6300 puhkemajanduslikku objekti, muu hulgas lõkkeplatsid ja istumiskohad. Objektide hooldamine on tervikuna organiseeritud ja selle hulka kuulub ka puhkajate järelt prügi koristamine.

Üsna korralikult ja ilma kiledeta metsa viidud õunad-kartulid, kuid otse käidava tee ääres.
Foto: Viio Aitsam

Erametsaomanikud on samuti oma metsadesse ehitanud puhkamiskohti ja lõkkeplatse, mis on avalikus kasutuses ja mida nad peavad ise hooldama.

„Minu lõkkeplatsidel on prügi mahajätmise probleem justkui jäänud väiksemaks, aga ikkagi tuleb aasta kohta umbes kaks kahesajaliitrise konteineri täit jääke. Prügi äravedu on justkui eraldi ettevõtmine,” toob näite metsaomanik Taavi Ehrpais, kelle linnadest üsna kaugel asuvad metsad jäävad Rapla- ja Harjumaa piirile. Tema jutust hakkab kooruma kolmas ja just selle metsa „peaaegu süütu” prügistamise võimalik põhjus – ikkagi linnastumine ja võõrdumine loodusest.

„Pole ju vahet, kas on RMK või eraomaniku avalikuks kasutuseks mõeldud lõkkeplats. Minu arvates ei peaks metsast prahi koristamine olema üldse kellegi teise kohustus,” räägib ta.

Üldine metsas käimise põhimõte peaks tema sõnul olema ikkagi see, et kõik, mis sinna kaasa võetakse, viiakse kaasa ka siis, kui metsast lahkutakse. „See reegel peaks kehtima olenemata sellest, kas omanik on sinna prügikonteineri pannud või mitte,” märgib Ehrpais.

Selgub, et eestlaste tahtmine järjest rohkem looduses käia, näitab oma miinuspoolt mitte ainult linnade lähedal või organiseeritud lõkkeplatside juures ja matkaradadel, vaid ka muidu suhteliselt inimtühjadel kaitsealadel. Näiteks üks kaks aastat tagasi Tartu Postimehes ilmunud kirjutis sellest, kuidas Alam-Pedja looduskaitsealal, teistel kaitsealadel ja Emajõe kallastel on inimtegevusega seotud reostus muutumas aina suuremaks probleemiks. Looduses puhkajad, kalastajad ja teised jätavad endast maha hulgaliselt kilesid, plasti, pudeleid ja muud laga.

Metsaarmastus on justkui aina suurem, aga sellega koos suurenev prügi hulk näitab justkui vastupidist nähtust – võõrdumist. Armastada saab seda, mida või keda tuntakse. Kes tunneb, see oma kilekotte ja võileibade plastikkarpe metsa ei loobi ...

Paljudest jäätmeteemalistest materjalidest käib läbi teave, kui kaua aega kulub selle kõdunemisele/lagunemisele. Näiteks (info on võetud Ragn-Sellsi kodulehelt): mähkmed lagunevad 500 aastat, paber 2,5 kuud, piimapakk viis aastat, apelsinikoor kuus kuud, sigaretikoni 10–12 aastat, plastpudel 50–80 aastat, kilekott 10–20 aastat, õllepurk 200–500 aastat, penoplast ei iialgi.

Laga on vastik vaadata ja koristamine tülikas, aga peale selle peavad teised saama selles metsas elada. Tühi õllepurk koos oma avamiskonksuga võib saada saatuslikuks sellesse takerduvale väikelinnule-loomale, võrgud-kiled mässivad endasse ka suuremaid loomi, purustatud klaaspudel vigastab kõigi jalgu ...

Ka harjumusel on suur jõud

„Mina koristan igal kevadel metsa,” tunnistas Kohila alevi külje all asuva umbes 20 hektari suuruse metsa omanik Mare Reinaas. Tegu on piirkonnaga, kus aleviinimesed on harjunud aastakümnete vältel jalutama, metsajooksu tegema, grillima.

„Muidugi ei ole meil midagi selle vastu, et inimesed siin metsajooksu teevad või oma koeri jalutavad, aga just grillijad ja istujad tekitavad probleeme,” räägib ta. Puhkajatest jäävad järele pakendid, purukslöödud klaaspudelid, omaalgatuslikud lõkkekohad. Kui metsaomanik on prahi ära koristanud ja salalõkkeplatsilt söedki ära viinud, et ei jääks muljet lõkke tegemise kohast, tekib analoogne istumiskoht kusagile mujale. Metsas on olnud ka põlenguid.

„Peale selle tuuakse metsa prügi. Lausa autokoormatega küll mitte, kuid käe otsas. Ma tõesti imestan selle üle. Alevis on ju prügikonteinerid olemas, aga inimene võtab ette üle raudtee metsa tuleku, et näiteks oma kott kasutatud mähkmetega siia visata,” ütleb Reinaas.

Kui ta on end grillima sättivatele meestele otse peale juhtunud, on ta ka kuulnud imestamist, miks siis ei või seda teha metsas, kus alati on tehtud. Kui Reinaasid aga oma metsas harvendusraiet tegid, nuriseti, miks metsa all oksad maas on ...

Mare Reinaas on omalt poolt püüdnud omaniku olemasolust märku anda siltidega, mis kistakse kiiresti maha. Nüüd on kasutusel erametsakirjaga lindid, aga neid ei ole mõeldav kõikide puude külge siduda.

Naine ütleb, et veidi on olukord paranenud, kuid üldiselt usub ta, et võtab veel terve põlvkonna jagu aega, enne kui Eesti inimesed hakkavad teadvustama, mis eraomandus on.

Kui jätkata katset püüda defineerida inimeste hoolimatust, võiks neljandaks metsade prügitamise põhjuseks pakkuda ehk tajumisraskust – samamoodi, nagu ei tajuta ühisväärtust (riigimets kui meie kõigi mets), ei osata tajuda eraomanduse tähendust ...

Ligi pool kilo metsaprügi eestlase kohta!

Üldiselt ja ametlikult kehtib Eestis põhimõte, et see, kes keskkonda reostab, peab oma reostuse ise likvideerima ja kui likvideerimine on seotud kuludega, siis maksma ka need kinni. Kui reostus on olemas ja tekitajat pole võimalik aasta jooksul välja selgitada, on likvideerija ja maksja maaomanik.
Kõige täpsemad andmed on riigimetsa majandajal RMKl, kes maaomaniku esindajana on pidanud prügi metsast välja vedama tohutul hulgal ja ka maksma suuri summasid. Näiteks 2017. aastal koristati (tegelikult lepingupartnerid AS Ragn-Sells ja AS Eesti Keskkonnateenused) riigimetsast 281 tonni prügi (35 tonni rohkem kui 2016), see läks maksma 92 000 eurot – piltlikult öeldes iga eestlase taskust, olgu tööinimene, pensionär või laps, seitse senti.

Metsade prügistamist üldistades kasutatakse Eestis teatud puhkudel RMK andmeid ka kogu metsamaa iseloomustamiseks, sest erametsanduse kohta selliseid organiseeritult saadud arve ei ole.

Laias laastus on meil pool kogu metsamaast riigi ja teine pool eraomanike käes. Kui RMK koristas prügi 281 000 kilo, võiks oletada, et erametsades oli või on seda teist samapalju ehk kokku 562 000 kilo. Kui see kõikide Eesti elanike peale laiali jagada (2018. aasta 1. jaanuaril elas Eestis 1 319 133 inimest), teeb see 426 grammi ehk ligi pool kilo iga inimese kohta.

Meil on küll organiseeritud jäätmevedu ning prügikonteinerid iga kortermaja juures ja eramu õuel, kuid paras nuts kilekotis läheb metsa alla.

Kuigi põhjuseid sai pakutud, jääb üles küsimus – miks? Ei saa olla, et probleemi lahendab ainult karmim järelevalve ja seadusega ettenähtud karistused.

Riigimetsast viimastel aastatel koristatud prügikogused
  • 2015. aastal, kui RMK sai enda valdusesse seni reformimata riigimaa tükke, kuhu oli aja jooksul kerkinud isetekkelisi prügimägesid, koristati metsast 572 tonni prügi.
  • 2016. aastal koristati 247 tonni prügi, tööd läksid maksma 53 000 eurot.
  • 2017. aastal koristati 281 tonni prügi, mis läks maksma 92 000 eurot.
  • Kõige hullem oli prügistamisega olukord Harjumaal ja Ida-Virumaal, kust pärines üle poole koristatud prahist. Valdava osa (95%) moodustasid olme- ja ehitusjäätmed.

Allikas: RMK