Nüüd ei saa lahti üsna selgest kujutluspildist. Sa kunagi ise ilmselt rääkisid, kuidas Sind lapsena (ainult 60 aastat tagasi) õhtuste etenduste ajal pandi Draamateatri lavakardinate vahele seisma ja etendust vaatama. Et Sa lavale ei tormaks, olid jalgadel lavakardinaid paigas hoidvad liivakotid. Sellel väikesel Romkal on mu kujutluses täiskasvanud Romani nägu. Seisad seal ja saad maailma asjadest aru. Omamoodi said ja saad. Nii omamoodi, et see oli huvitav.

Mitte just väga ammu küsisin: „Kehv küsida, aga kuidas sul endal on?” Sa vastasid: „Nooooh... pole just kiita... aga võitleme... ravi on pooleli....”

Kusagil umbes samal ajal tuletasid Sa taas mulle meelde, et komöödia on kõige nõudlikum teatrivorm. Et ma ei tohiks sesse põlglikult suhtuda. Teadsid küll, et ma ei suhtu nii enam ammu, aga ikka kahtlustasid. Küllap hakkangi just sellest me kohtumiste alalisest Sinu refräänist komöödia kaitseks puudust tundma.

Kümme aastat tagasi – lavastasid siis Vene teatris tükki „Kostümeerija” – ütlesid, kui kaabakate mängimisest rääkisime, et näitleja peab olema rolli advokaat, mitte prokurör. Sina olid komödiantide advokaat.

„Seda, et pead olema oma rolli advokaat, mitte prokurör, on mulle vanad meistrid õpetanud. Sa pead kaitsma oma rolli. Kui sa ei kaitse, mida sa siis mängid? Mingit paha kolli, paha hunti... Vahel on kaitsmine võrdlemisi vastik. Adolf Šapiro on öelnud, et head näitemängud on ikka meist, aga halvad on neist...”

Ja hoopis hiljem oled mulle tunnistanud: „Ega inimene pole aegade algusest ju suurt muutunud... Petmisnipid ehk on kavalamaks läinud... aga väärtustega on meil ikka kitsas käes olnud. Eks neid tule aegajalt ikka meenutada.”

Lavaaeg ja kunstitõde jäävad Sind meelde meenutama. Panen Su auks mängima oma paar päeva tagasi leitud Tom Waitsi hiljutise töötluse Itaalia laulust Bella Ciao, tema käsitluses on see üliminoorne järelhüüe ilule - Goodbye Beautiful - ja sunnin ennast naeratama.