Mikroprügiks nimetatakse alla 5 mm läbimõõduga tehislikud materjaliosakesed. Selleks võib olla klaas, plast, ka metalliosakesed ja muu säärane. Mikroplast omakorda on mikroskoopilised kunstlikud polümeersed materjalid.

TTÜ Meresüsteemide instituudi teadur Kati Lind märgib, et prügi, sh plasti merre sattumise vältimise tõhusaim meetod on teadlikult prügistamist ennetada. Lihtsalt öeldes mitte loopida suitsukonisid kanalisatsiooni või rentslisse, sorteerida prügi hoolikalt ning vältida üldse plastmaterjalide kasutamist.

Mikroprügi laguneb aja jooksul järjest väiksemateks osakesteks, liikudeks lõpuks edasi veekeskkonnast mereelukate toiduahelasse.

„Kui mikroplast veeorganismide poolt ära süüakse, tekib neil õhupuudus, nälgimine, mürgistus. Looduslikus keskkonnas ju selliseid aineid ei leidu,” iseloomustab mikroplasti mõju Kati Lind. „Nõnda kontsentreerub mikroplast vee-elustikku. Juba ongi ftalaate leitud näiteks erinevatest molluskitest.”

Kati Lind on selle poolt, et nii mõnedki mikroplasti sisaldavad tooted võiks keelustada – see oleks kõige reaalsemalt mõjuv meetod selle reostuse leviku peatamiseks. Kuna see on siiski ka küllaltki uus teema, siis infot selles vallas lisandub pidevalt.

Hinnanguliselt püüavad veepuhastusseadmed kinni ainult heal juhul poole mikroplastist, midagi jääb ehk setetesse, aga suur osa sellest jõuab ikkagi lõpuks merre. Mistõttu kokku kogumine ja ringlussevõtt on pigem ühest probleemist teise probleemi tekitamine.

Tõdetakse, et tulemuslikum on plasti kasutamise üleüldine piiramine. Näiteks nagu Prantsusmaa hiljuti keelustas mikroplasti kasutamise kosmeetikatoodetes.