Ent kuidas otsustada, milline abi on sinu lähedasele kõige parem?

Mis on õendusabi?

Õendusabi eesmärk on säilitada ja parandada patsiendi tervislikku seisundit või leevendada tema vaevusi. Haiglas või kodus tegutsev õde võib aidata patsienti ette valmistada, enne kui too läheb hooldekodusse või pärast ravi koju.

Õendusabi osutatakse nii haiglas kui kodus. Kodus saavad õelt abi näiteks vähihaiged.

Õendusabi vajaduse määrab arst ja teenuse saamiseks on vajalik tema saatekiri. Esimese nõustajana võib alati pöörduda oma perearsti poole.

Õendusabi haiglas on mõeldud patsiendile, kes ei vaja pidevat arstiabi, kuid vajab abi ja raviprotseduure rohkem, kui on võimalik kodus teha. Inimene võib sellist abi vajada pärast traumat või rasket haigust, kroonilise haiguse ägenedes, aga ka raskest haigusest tingitud vaevuste leevendamiseks. Õendushaiglasse suunamise vajaduse otsustab perearst või eriarst. Õendushaiglas viibimise aeg ja osutatavad teenused sõltuvad patsiendi tervislikust seisundist.

Patsient või tema perekond tasub ise osa õendusabist

Haiglas viibiva ravikindlustatud patsiendi ühe voodipäeva eest tasub 85% haigekassa ja 15% patsient. Haigekassa hinnakirja järgi on inimese enda tasu ühe päeva eest 11,03 eurot. Lisaks on haiglal õigus küsida esimese kümne haiglapäeva eest 25 eurot lisaks. Seda võib alati haiglaga täpsustada enne ravi algust.

Koduõendus on see, kui õde aitab inimest kodus ja inimene ei pea olema haiglas. Koduõendust osutatakse vajadusel ka hooldekodus. Koduõde on oluline ühenduslüli perearsti või raviarsti ning abivajaja vahel. Koduõendusele suunamise vajaduse otsustab perearst või eriarst. Vaja on saatekirja, kuhu arst märgib patsiendi terviseprobleemid ning vajaliku ravi. Õde kirjutab saatekirjale õendusabi vajaduse. Koduõendus on ravikindlustatud inimesele tasuta, selle eest maksab haigekassa.

Kui inimene viibib kodus, võib ta lisaks koduõele saada ka koduhooldaja teenuseid, mida korraldab sotsiaalhoolekanne.

Õde teeb koduse visiidi ajal mitmeid toiminguid, näiteks:

  • annab õendusnõu – õpetab kasutama abivahendeid, juhendab ja õpetab pereliikmeid ning pakub toitumisnõu;
  • ennetab ja ravib lamatisi, mõõdab vererõhku; paigaldab kusepõie kateetri; hooldab stoome; ravib haavu ja haavandeid; paigaldab ja hooldab veenikanüüli; paigaldab sondi; õpetab sondiga toitmist; mõõdab veresuhkrut;
  • teeb arsti otsuse alusel raviprotseduure – eemaldab haava õmblused; süstib ravimeid või annab neid lihasesiseselt; manustab toitelahuseid; teeb valuravi; teeb vajaduse korral teatud laboriuuringuid;
  • pakub vähihaigele vaevuste leevendamiseks ravi.

Koduõendust võivad vajada:

  • inimesed, kes on lõpetanud haiglaravi ja vajavad õe abi, kuid ei saa külastada perearsti või haiglat;
  • inimesed, kellel on haigus, mille süvenemist ja haiglasse sattumist aitab ennetada koduõe tugi;
  • hooldekodus viibivad inimesed;
  • kroonilise haigusega liikumispiirangutega inimesed.

Kui on vaja vältimatut abi või erakorralist abi, on vaja siiski kutsuda kiirabi. Koduõde saab erakorralist abi osutada vaid siis, kui ta on parasjagu patsiendi kodus visiidil ning tekib vajadus kohese abi järele.

Õendusabi vajaduse määrab arst ja teenuse saamiseks on vajalik tema saatekiri. Esimese nõustajana võib alati pöörduda oma perearsti poole.

Kui ei ole ravikindlustust, tuleks uurida kohalikust omavalitsusest, kas neil on võimalik toetada koduõe teenuse eest maksmist.

Kõik õendusabi kliinikud ja haiglad leiab haigekassa kodulehelt. Lisainfot võib alati küsida info@haigekassa.ee või helistada tel 669 6630.

Haigekassa klienditeenindused asuvad Tallinnas Lastekodu 48, Tartus Põllu 1a, Pärnus Lai 14, Jõhvis Nooruse 5.

Mis on hooldekodu?

Hooldekodude kohta sinu elamiskoha lähedal saab kõige paremat infot kohalikust omavalitsusest. Nõu võib alati küsida ka sotsiaalkindlustusametist info@sotsiaalkindlustusamet.ee.

Hooldekodusse paigutatakse üldjuhul siis, kui on tekkinud ööpäevaringne hooldusvajadus ehk vajatakse 24 tundi ööpäevas kõrvalist abi, juhendamist ja järelevalvet. Enamasti on omavalitsuse hallatavates hooldekodudes järjekorrad, mistõttu eelisjärjekorras saavad sinna need, kes just seda teenust vajavad. Kuid ka järjekorras ootav inimene ei tohi jääda abita.

Siin on oluline roll omavalitsusel, kellel on võimalus pakkuda abivajavale perekonnale mitmekülgset tuge. Omavalitsus peaks hindama, milline on inimese olukord ning leidma talle sobiva lahenduse. Lisaks hooldekodudele saab kaaluda ka näiteks isikliku abistaja teenuse kasutamist. Eestis on ka mitmeid erahooldekodusid, millega võib hooldust vajav inimene või tema lähedane ise ühendust võtta. Hooldekodus saab aidata ka koduõde või perearst.

Kui patsient või tema lähedased ei saa ise hooldekodukoha eest maksta, toetab selle eest tasumist omavalitsus.

Hooldekodud koostavad iga hooldatava inimese jaoks individuaalse hooldusplaani, milles määratakse kindlaks kogu abi vajadus. Plaani koostamisse peavad olema kaasatud nii lähedased kui ka kohalik omavalitsus. Hooldusplaan vaadatakse üle vähemalt kord aastas.

Kui patsient või tema lähedased ei saa ise hooldekodukoha eest maksta, toetab selle eest tasumist omavalitsus. Keskmiselt maksab igaüks ühes kuus hooldekodu eest 480 eurot ning omavalitsus maksab 150 eurot. Iga omavalitsus peab koostöös perekonnaga leidma mõistliku ja jõukohase lahenduse, et abi olemasolu ei sõltuks pere sissetulekust.

Soovitustega eaka lähedastele tasub tutvuda sotsiaalministeeriumi ajaveebis.