Nii helistas Andres isale ja kui isa esialgu ei uskunud, et 11aastane poeg oli tervel laeval ainus, kes abipalvest aru sai, helistas ta veel korra ja palus isal merepäästele helistada. Isa tunnistas, et poistel tuli teda päris palju veenda, et merelolija on tõesti hädas ja keegi teine peale tema poegade ei ole teda märganud.

“Ta ei lehvitanud nii nagu tavaliselt laevale lehvitatakse, vaid niimoodi – suurte kätega,” näitas Andres ette, kuidas mees abi kutsus.

Andrest ei heidutanud ka see, kui tema selja taga istunud naised arutasid, et mees võib-olla tervitab praami. Ta teadis, et tavalisel lehvitamisel ja appikutsel tuleb vahet teha.

Haapsalu merepäästeüksus leidis kella 18.57 ajal mehe, kes oli väga väsinud ja üritas kaldale saada improviseeritud mõla abil. Kalipsot ja trapetsit kandnud purjelaudur arstiabi ei vajanud.

“Alati arvatakse, et keegi teine teeb midagi, aga nii võib juhtuda, et võib-olla keegi ei helistagi ja inimene ongi hädas – alati peab helistama,” oli õppetund, mida Andres on meelsasti nõus kõigiga jagama.

Loe juhtunust pikemalt Hiiu Lehest.