Diskussioonis osalevad: Antti Roose, Tartu Regiooni Energiaagentuuri projektijuht; Alar Konist, Tallinna Tehnikaülikooli professor; Margus Raha, Eesti Keskkonnateenused valdkonnajuht; Rein Vaikmäe, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor; Kalev Sepp, Eesti Maaülikooli nõukogu liige.

Kuhu poole peaks teadlaste arvates Eesti põlevkivitööstus lähematel aastatel liikuma?

Antti Roose: Minu ja Eesti Energia kliendisuhe rahuldab mind. Ma tean seda, et ma peaks püüdma vähendada pigem näiteks transpordienergia kasutamist kui koduse energia tarbimist.

Alar Konist: Ei ole päris õige võrrelda elektritootmist õlitootmisega. Ei ole nii, et elektritootmine on täiesti energia raiskamine. Aga teadus-arendustegevusega peaksid tegelema kõik energiaettevõtted. Iga pisemgi kokkuhoid selles sektoris parandab selle sektori keskkonnamõju. Tuleb toota energiat parimal võimalikul moel.

Täna toimub Kohtla-Järvel Eesti Energia keskkonnapäev, mille seekordne põhiteema on PÕXIT, ehk kuidas edasi – kas põlevkiviga või põlevkivita.

Päev koosneb kolmest diskussioonivoorust ja Maaleht hoiab oma lugejaid kursis Kohtla-Järve kultuurikeskuses toimuvaga.

PÕXITi all peavad keskkonnakaitsjad silmas energiatootmist nii, et selleks põlevkivi enam ei kasutataks.

Rein Vaikmäe: Mulle ei meeldi see sõna – PÕXIT. Eestis on küll põlevkivivaldkonna kompetents, aga inimesed, kelle valduses see kompetents on, käivad valdavalt juba pensionieeliku põlve. Et asi areneks, peame kasvatama ja harima ka selle valdkonna spetsialiste. Negatiivsete signaalidega me seda kindlasti ei tee.

Kalev Sepp: PÕXITit ei peaks panema kevadiste valimiste programmidesse. Ka mitte nelja aasta pärast tulevate valimiste programmi. See ei pea olema eesmärk omaette, küll aga peaks see olema üks võimalik stsenaarium ütleme kümne aasta pärast ja me peame sellesks valmis olema. Ma väga loodan, et teadus panustab sellesse, kuidas kohanduda nende arengutega. Üks on kaevandamise enda arendamine keskkonna- ja ressursisäästlikumaks, teine asi, mis saab hiljem sellest läbikaevandatud maastikust. Kas jäämegi neid alasid lihtsalt metsastama või mõtleme laiemalt. Ja sageli jääb avalikkuse teavitamine ka kaevandajate endi puuduliku kommunikatsiooni taha.

Margus Raha: Ei meeldi mullegi see põlevkivitööstuse halvustamine – nn hiiliv PÕXIT. Meil on tekkinud ringkonnad, kes soovivad ennast piltlikult öeldes laulda tööstusevabaks. Nagu kunagi Eesti rahvas ennast laulis vabaks. Kasutame põlevikivi ikka edasi, aga see kasutus peaks olema plaanipärane.

Miks on poliitikud võtnud hoiaku, et kõik inimesed on igasuguse kaevandamise vastu?

Margus Raha: Ei teagi. Keskkonnaministeerium korraldas hiljuti uuringu, mille tulemusel üle 90% Eesti inimestest pole maavarade uurimise ja kaevandamise vastu. Koguni 62% ei olevat isegi fosforiidi kaevandamise vastu. Samas tuleb tunnistada, et ega inimesed ei ole teadlikud, mis meie maapõues peitub ja kuidas neid varasid kasutada, millised mõjud sellega kaasnevad jne.

Alar Konist: Tõepoolest, tuleb levitada teadmisi, mis on meil põlevkivitööstuse valdkonnas tehtud, millised arengud selles on. Ega asi ole ainult rahas. Juba olemasolevate teadmiste baasil annaks ka palju edumeelseid asju ära teha. Minu jaoks on Eesti Teadusagentuur, mis jagab raha teadusuuringuteks, minu jaoks on see natuke nagu must kast. Kust sageli öeldakse, et mingisugune uurimissuund pole aktuaalne ega prioriteetne.

Rein Vaikmäe: Teaduse rahastamine on projektipõhine. Valdkonna alarahastamine on praegu väga tuntav. Keskkonnaministerium ja majandusministeerium, mille valdkonda põlevkivitööstus kuulub, peaksid sätestama, et see valdkond on siiski perspektiivne ja sellealane teadus vajab enamat rahastamist. Teadlasele on arusaamatu sõnum, et ärme uurime näiteks fosforiiti. Või tuumaenergia tehnoloogiat. Teadlane tahab teada saada, mis sellega siis on. Praegu on vähemalt hea see, et kutsuti taas ellu Eesti Geoloogiateenistus.

Antti Roose: Olen absoluutselt kindel, et Eesti Energia peaks rohkem ja jõulisemalt tutvustama kõikvõimalikke võimalusi kulupõhiseks energiakasutuseks. Alates säästupirnide kasutamisest, lõpetades nutikate säästulahenduste kasutamisega.

Alar Konist: Sõnumid Eesti Energia arengust tunduvad mulle praegu siiski teatud määral roosamannalised. Ootan ikkagi ka üksikasjalikumat keskkonnariskide analüüsi, see pool võiks olla praegusest täpsemas tehnoloogilises ja ärilises võtmes. Mõjuahelate analüüs peab käima selle arenguga kaasas – ka inimeste tervisemõjude uuring jne.

Milline on kõige prioriteetsem küsimus, mida uurida?

Margus Raha: Mis jääb järgi pärast energia või põlevkiviõli tootmist. Millise kvaliteediga on killusti, mida teha põlevkivituhaga.

Kalev Sepp: Kogu kaevandamist tuleb vaadata tervikliku elutsüklina. Ka seda, mis saab maastikust, kui kaevandamine lõppeb. Aga kõige tähtsam on selle teaduse kvaliteet, mida rakendame.

Alar Konist: Näiteks seda, kuidas saada põlevkivist kätte haruldasi muldmetalle ja rakendada energia- või õlitootmise kõrval teisi kaasnevaid väärtusi.

Rein Vaikmäe: Peaksid olema riiklikud valdkondlikud teaduse rahastamise programmid. Selles osas peaksid ka ettevõtjad riiklikku süsteemi mõjutama. Et teha korralikke rakendusuuringuid, peavad olema esmalt korralikud alusuuringud. Viimaste teostamine on Euroopa praktika kohaselt ikka ennekõike riigi ülesanne.

Mida teha juba rikutud maastiku ja keskkonnaga?

Margus Raha: Selleks on erinevaid tehnoloogilisi lahendusi.

Antti Roose: Näiteks tööstusparkide rajamine, aga seda kompleksselt ja läbimõeldud. Igatahes oleks vaja leida midagi enamat, kui pelk puude istutamine.