Perenaine võttis meid lahkelt vastu koos köetud suitsusaunaga. Eda juhendamisel ja osalusel tegime läbi kohalikud saunarituaalid ja tema juttude saatel rännaku, mis kätkes saunaga seotud traditsioone sünnist surmani ning isegi pärast surma.

„Mu jutu pärinevad mitmest allikast,“ rääkis sissejuhatuseks Eda Veeroja. „Üks allikas on lapsepõlves kogetud ehk see mida, ema ja isa – meie lähedased on meile rääkinud ja õpetanud. Teadmised mida jagatakse perekonniti põlvest-põlve. Teine osa teadmisi on kogunenud aastate jooksul, lugedes ja kuulates inimeste lugusid, käies maailma erinevates paikades ning neid oma teadmistega meie pärimusest võrreldes. Kolmas teadmine on tänapäevast, elu muutustest ja arengutest. Lihtsalt kindel sisemine teadmine, et see asi nii on.“ Eda usub, et ka viimati kirjeldatud teadmised pärinevad esivanemate käest ja arvab, et tegemist võib olla „geneetilise mäluga“.

Kas oled kunagi mõelnud, mis tunne võis olla ema üsas? Kas seda tunnet on võimalik uuesti tunda või taasluua? Mis on meie geneetiline mälu? Kust me pärit oleme?

Valga muuseumi töötajatel on käsil sünnitusega seotud pärimuse kogumine, mis on ettevalmistus järgmise aasta alguses toimuvale näitusele „Hälli kiigutaja“. Näitus vaatleb, kuidas sünnitusega seotud praktikad ja traditsioonid on muutunud saja aasta jooksul.

Suitsusaun on olnud eestlastele omane juba läbi aegade ja paik, kus on ilmavalgust näinud paljud meie esivanemad. Seda, miks suitsusaun on eestlastele püha paik põhjendas Eda Veeroja sellega, et seal on kättesaadavad esivanemate oskused ja teadmised. Sauna ei tohtinud kunagi minna kurjade või halbade mõtetega, lastel ei lubatud saunas kiljuda ega valjusti hõigata. Enne sauna minekut palus Eda Veeroja meil enda sisse vaadata ja mõelda, kuidas meie meel on ja kui keegi vajas rahustamist siis sellel soovitas Eda Veeroja ennast külma veega kasta. „Enne tiiki ja siis sauna. Seda just meelerahu jaoks,“ lisas ta.

Foto: Valga Muuseum

II osa. Saunas sees

Olgu öeldud, et saunas käiakse ilma riieteta. Käterätik, mis polnud 100% looduslikust materjalist tuli sauna eesruumi jätta. Unustada tuli kosmeetika, šampoon ja seep. Esimese leili ajal soojenesime aeglaselt üles ja Eda rõhutas, et me jälgiksime oma hingamist. Kui hingata rahulikult ühtlaste vahedega sisse ja välja, siis tunneb keha ennast turvaliselt. Pärast esimest leili pesime ennast lipega (lehtpuutuhk, mis on seisnud vees) ja loputasime leige veega. Järgmise leili ajal hõõrusime enda keha soolaga. Eda õpetas meid: „Hõõruge kogu keha soolaga kokku – naised alustavad hõõrumist vasakust jalast ja mehed paremast jalast. Samal ajal korrake: Sool, sool kaitse mind kurja eest nii väljast kui seest. „Seest“ tähendab seda, et kõige rohkem teevad meile kurja meie oma negatiivsed mõtted ja hirmud

Seejärel võttis Eda trummi ja kutsus sauna esivanemaid. „Lapsi eostati varem saunas just seepärast, et usuti, et nii tuleb neisse meie esivanemate vägi“ rääkis ta. „Kuumas saunas ei ole seda just mugav teha. Aga külmas saunas edeneb asi palju paremini. Ja olen siin Mooska saunas tuhandeid inimesi näinud ja võin öelda, et ühelgi mehel ei ole tõusnud noku kuumas saunas isegi segasaunas mitte. Ilmselt ikka sellepärast, et kuumas saunas on raske.

Foto: Valga Muuseum

Ja seepärast püüan ma väita, et lapsi ei tehtud kõvasti köetud saunas vaid jahtunud saunas või järgmise päeva saunas. Võite ise ka mõelda, kui mitu põlvkonda elas ühes ruumis koos ja siis ei olnud see tegevus seal just kõige mugavam,“ jutustas Veeroja. „Ja nii ongi, et meie kultuuris on seda tegevust palju saunas tehtud. Kui taheti poisslast, siis pidi mees olema aktiivsem ja naine pidi lebama mehest paremal pool. Kui tütart siis vastupidi. Kui sündis poiss siis tema kohta öeldi, et sündis poeg aga kui tüdruk siis öeldi, et sündis laps.“

Peale tunni ajast saunatamist, kui siseorganid on ka soojaga harjunud, jagas Eda meile välja vihad. Eda kasutab vihtade tegemiseks erinevaid puuliike, näiteks meestele jagas ta kätte sarapuust vihad. Sarnaselt soola hõõrumisega alustavad naised tema õpetuse järgi vihtlemist vasakust jalast ja mehed paremast. Vihtlemist saatsid saunasõnad:

Sop-sop soone peale
Vihalehed sääre peale (seere pääle)
Kintsu pääle
Seere pääle
Sop-sop sop
Sop sop soonõ pääle viha lehes veere pääle, keväjäse kindsu pääle, suur suvi sällä pääle, sügüsedse seere pääle, talvõkõlmäst talla ala…
Käed kergeks, silmad selgeks

„Õieti saunas käimine lõpetab alati sinu elus mingi perioodi. Kui sul on mured ja sa otsid vastuseid, leiad need kõige paremini saunas lõõgastudes, mõtiskledes ja esivanematega nõu pidades,“ on Eda Veeroja veendunud. Abiks selle juures on sõnad: „Mis minekul see minku, mis tulekul tulku.“ Kõvasti vihelda tuli ka jalataldu, sest usuti, et kõik hädad tulevad inimeste sisse jalgadest. Löö vihaga vastu jalgu ja ütle: „pikk tii minah,“ õpetas Veeroja.

Sauna lõpetamisel visatakse ennast lava peale nõrguma. Selili või külili nii nagu mugav on. „Võta looteasend, tõmba jalad natukene krõnksu. Suitsusaunas olekut on kõige rohkem võrreldud ema üsas olemisega. Pane oma silmakesed kinni ja mõtle korraks, mis tunne sul võis olla ema üsas. Kuskilt tulevad pulsilöögid. Ja ega sa ei teagi, kas need on sinu pulsilöögid või sinu ema omad.

Saun lõpetab su elus ühe ajajärgu ja homme siit sauna uksest välja astudes hakkab uus aeg. Selleks, et sa saaksid uuele vastu minna puhta hingega, ole hea anna endale andeks kõik, mis sa arvad, mis sa oma siiamaani elus valesti teinud, oled tegemata jätnud, oled halvasti mõelnud, öelnud või teinud. Sa oled lihtsalt inimene, sa oled teinud nii nagu sa oled saanud. Lepi sellega, kus sa täna oled. Meie tänapäeva kultuuris hoitakse inimesi süütunde peal, kuid süütunne on halb kaaslane. Kui sa tahad hästi elada, siis ära süüdista ennast.“

Pärast meie väljumist lahkub Eda saunast viimasena – selg ees ja sauna tänades.

Foto: Valga Muuseum

III osa. Toas

Pärast saunaskäiku istume koos Eda õdusas majas. Lauale on kaetud head-paremat, nende seas ka suitsuliha, mida Eda ise oma saunas valmistab. Eda küll nendib, et tänu Euroopa Liidu seadustele ei saa enam liha suitsutada samas saunas, kus inimesed käivad, ja seetõttu ehitas ta täiesti eraldi sauna liha suitsetamiseks. Mekkides Eda suitsuliha kuulame tema jutte omaaegsest tavast saunas sünnitada: „Meie kultuur on väga kiiresti muutunud viimase paarisaja aastaga. Haanja kandis olid viimased saunasünnitused olid 1978. aastal ja pärast seda järsult null, 1974. aastal oli päris palju ja 1976 olid ka veel mõned. Mina seostan seda eelkõige progressiga, külla ilmusid telefonid ja autod ning seega oli võimalik minna haiglasse sünnitama.

Üks põlvkond vahetus teisega ja väärtushinnangud muutusid. Tänapäeval on siin Haanjas noored naised, kes mõistavad seda kultuuri ja on harjunud suitsusaunaga. Nad austavad ühendust esivanematega ja käivad enne sünnitust saunast läbi. Enda kohta saan öelda seda, et mina käisin enne sünnitust saunas, kõigi oma kolme lapse sünni eel. Efekt on sama – lõõgastab lihased, rahustab meele, sünnitus muutub kergemaks ja ühendus esivanematega on loodud.

Minu meelest ei ole vaja hoida vanadest kommetest jäigalt kinni, vaid need tavad peavad saama uue tähenduse. Kui me võtame ühe põlvkonna tagasi, näiteks minu isa sündis 1930. aastal siinsamas Kasaritsas. Ta oli kõige vanem laps peres. Kui tuli aeg kätte, siis viidi tema ema linna sünnitama. Kui vana Juuli (Eda vanatädi) sellest rääkis, ütles ta selle peale: Raisati ära hobuse kaks tööpäeva ja talu terve kevade ja suve teenitud või raha. Järgmised lapsed sündisid rahulikult saunas ja ei olnud mingit raiskamist.

Foto: Valga Muuseum

Ja kui võtame veel ühe põlvkonna tagasi, siis see tädi Juuli põlvkond, kes sündis 1909. aastal. Nende peres sündis 14 last, neist ainult neli said täiskasvanuks, teised surid lapseeas. Iga talu moodustas sel ajal oma kogukonna. Iga talu võis väheke omamoodi mõelda-tunda. Ja umbes kuue kuni kaheksa talu kohta kujunes külas välja naine, kes teadis väheke rohkem kui teised, tajus rohkem kui teised. Need naised pidasid kombeid ja teadsid kunste. Neid ei saa nimetada nõiaks, sest nõid on minu arvates teise tähendusega – need naised, kes külades teisi aitasid, nad tegid head.

Tänutunne ja austus on need kaks tunnet, mis te peate endas hoidma kui räägite esivanematega. Sageli võis taludes olla ka nii, et sünnitust võtsid vastu pere kõige vanemad tütred juba kaheksa aastaselt. Ja oli neid, kes võtsid sünnitusi vastu kui omad lapsed olid suureks kasvanud – seal ei olnud ühtegi reeglit, see oli nii, kuidas kellelegi antud oli, ega keegi ei hakanud tol ajal mingist missiooni tundest sünnitusi vastu võtma. Sageli olukorras tingituna, sa olid seal juures ja pidid aitama.“

Eda seletas meile ka milline oli vanasti sünnitusasend: „Kõige tüüpilisem oli kas põlvili või kükakil. See on loomulik asend ja nii on kõige lihtsam sünnitada. Kui naine läks nii nõrgaks, et enam ei jõudnud, siis valiti pikali asend. Sünnitus ei pruukinud alati kulgeda lihtsasti. Pikema sünnituse korral sätiti ase sauna pingile. Juhtus ka nii, et sauna tuli vahepeal soojemaks kütta. Suitsusauna lava ehitati alati nii, et lava kõrgus oleks suitsupiirist all pool, et sünnitaja, haige või surnu sai lava peal pikali olla. Sest ega haigused ei läinud päevaga üle. Vahel tuli haigel saunas olla pikemaid aegu.“

Foto: Valga Muuseum

„Vanasti narkoos ei olnud teada selle sõna all, kuid tunti teda abivahendina ikka. Kergemat narkoosi anti meie piirkonnas koirohuga. Koirohu tinktuur, koirohu suits, koirohuleotis – kui koirohtu kuumalt sisse hingata muutis see hingeseisundit, andis meelerahu nii ravijale kui ka sellele, keda raviti. Kui aga asi karmiks läks, siis anti suitsu, vingumürgitus ja „pilt“ eest ära. Siis said käe sisse pista ja last keerata õigesse asendisse ja kui imik oli sees surnud, siis sai imiku välja võtta ja ema jäi elama.

Oleme hetkeks kõik vaikselt, mõtleme enda ette, kui küsime Edalt: „Kas me oleme tänapäeval nii nõudlikuks ja mugavaks läinud, et suitsusaunas ei kõlba enam sünnitada? Olukorras, kus Valgas sünnitusosakond suletakse, on meil hirm tuleviku ees. Kus mu laps sünnib, kas teel Valgast Tartusse põllu peal? Ja me pole nõus üksinda kodus sünnitama või mehe abiga?“

Foto: Valga Muuseum

Eda aga vastab: „Mina ei soovita suitsusaunas sünnitust tänapäeval. Mitte kellelgi meil ei ole siin laua taga täna seda õigust öelda, et sinu laps võib jääda elama ja sinu mitte. Kui külas sündis laps siis külanaised tõid lapse saanud perele sööki, sest pereema ei olnud võimeline liikuma ja suurele perele toitu tegema. See oli naiste vaheline solidaarsus, üksteise toetamine. Oma õiguste eest tuleb seista“.

Selline huvitav saunas käik oli Valga muuseumi töötajatel seoses sünnipärimuse kogumisega ja ega kõike ei saa siin ära rääkida. Lugejaid, keda see teema rohkem huvitab, ootame järgmise aasta märtsis näitusele „Hälli kiigutaja“, mille raames peab Eda ka ettekande.

Kuidas aga koguda rohkem sarnaseid lugusid ja mälestusi? Selle peale ütles Eda, et sünnipärimus on nii intiimne, et sa pead inimesega enne viis tundi alasti saunas istuma, kuni tal kõik kaitsed ja barjäärid, tabud ja sisse-pekstud süütunded maha lähevad. Alles seejärel hakkab ta sulle oma lugusid rääkima. Siiski loodame, et leidub ka inimesi, kes vastavad näituse raames koostatud küsimustikule, mille leiab Valga Muuseumi kodulehelt.

Foto: Valga Muuseum