Väike-konnakotkaste paar saabus aprilli esimeses pooles ning pesitsemiseks valiti eelmisel aastal ehitatud uus pesa. Minu metsa jääb ka vana pesa, mis asub uuest 100 meetri kaugusel ja mida kotkad kasutasid alates 2003. aastast. Mõlemad pesad on kuuse otsas. Konnakotkaste puhul on tavaline, et mingil põhjusel (parasiidid, kimbutav nugis, puu halb seisukord või häiring metsas) jäetakse vana pesa maha ja ehitatakse samale territooriumile uus. Vahel võetakse eelmine pesa hiljem uuesti kasutusse.

Juunikuust alates kasvab kotkapoeg pesas vanemate hoole all kuni augusti esimese pooleni. Kui pärissuled on välja arenenud ja tiivad tugevaks treenitud, lendab kotkapoeg pesast välja, kuid jääb paariks nädalaks pesa lähedusse. Vanalinnud toidavad teda edasi, samas vähendades toidukordi, et ärgitada näljast poega ise saaki otsima. Sel ajal on toitu manguv poeg eriti häälekas.

Mis noorel linnul tühja kõhuga muud üle jääbki, kui proovida iseseisvalt saaki leida. Toidueelistuseks on hiired, aga kõlbavad ka konnad või sisalikud.

Nii oligi mul metsa minnes õnn kohata oma metsa noort konnakotkast otse metsaäärsel teel. Pildistasin läbi auto esiklaasi, sest ei raatsinud enda näitamisega lindu lendu peletada. Kotkad tunnetavad inimestes ohtu, kuid tõenäoliselt ei seosta nad põllul töötavaid traktoreid või teel liikuvaid autosid inimestega. Seepärast saavad kõige rohkem erinevaid röövlinde oma kabiinist vaadelda just traktoristid heinaniidukitega või kombainerid viljakoristuse ajal.

Minu metsas üles kasvanud väike-konnakotkapoeg jääb veel mõneks nädalaks paigale, et enne rändele asumist toitu hankida ja tiibu treenida. Iga päevaga laieneb lennuraadius ja täienevad oskused.
Ees seisab läheduses oleva nisupõllu koristus ja sel ajal on lootust nii vanalinde kui noort kotkast kombainide järel saaki jahtimas näha.