“Mõnd hingesugulast pole me kunagi kohanud, / küll vaid teda lugenud või tema häält kuulnud. / Ja enese ellu võtnud,” kirjutab Lehte Hainsalu, vaadates, kuidas sajad ja sajad tuttavad aknad süütavad või kustutavad õhtuse valguse. Et nõnda mõelda, peab olema hingeavarust. Lehte Hainsalul on seda ka jagamiseks. Jagamiseks nende hingesugulastega, kellega ehk kunagi ei kohtugi, aga tead, et nad on sinuga ühe parve linnud.

Lehte Hainsalu.

76 lk.

Linn võib ilus olla

See on raamat Tartu vaimust ja linna ilust. Ilmub ajal, kui pea kõik eestlased elavad linnades ja räägivad, kui ilus on metsas.

“Mul on maainimese hing, kuigi juba kaheaastaselt kolisime Tartu,” ütles Lehte Hainsalu aasta alguses Maalehele antud intervjuus. Seda ütles ka, et läheb päris tigedaks, kui kaua aega metsa ei saa. Ja just seesama maanaise hingega metsades uitaja linnanaine kingib eestlastele uuesti Emajõe ja ehk ka mõtlemissuuna, mis laseb maainimesel linnas elada.

Hainsalu luuleraamatuga on selline lugu, et selle saab läbi lugeda ühe hingetõmbega, aga mõtted ja sõnaseaded jäävad tähelepanelikku lugejat saatma. “Ilu seemned idanevad uitaja hinges,” kirjutab Lehte Hainsalu luuletuses, mille peategelane on Tartu botaanikaaed. Seal tal “taimevaikus valitseb” ja ilu salvestub silmapõhjadesse eluks ajaks. Või üks teine ja taas eriliste silmadega nähtu. Ma pean silmas, kuidas Tartust on kombeks rääkida kui noorte linnast. Lehte Hainsalu kirjutab: “On kummutatud vanainimese kuvand. / Tartu bussides penskareid peaaegu polegi, / kõik on professorilesed ja emeriitprofessorid, surmani teadlased, õpetajad, arstid, / loomeinimesed, avaliku elu tegelased.” Nagu kõigil kogumiku vabaluuletustel on ka sellel lõpus üldistav ja täpne lootust jättev mõte: “Toetudes ühele või kahele kepile / hoiavad nad mõttejõu abil / maakera kildudeks lendamast.”

Ma usun küll, et see on elatud elu tarkus, aga ikka on rõõmustav teada, et keegi teine samamoodi mõtleb, kui sina oled mõelnud. Lehte Hainsalu, uidates mööda Tartut, tõdeb: “Kõndides päev-päevalt omaenese jälgi pidi, / astub jalamees tuhande eelkäija jälgedesse / ja tuhande taganttulija jälgedesse, kes kord tema jälgi pidi käivad / enese teadmata. / Tartu on taldadega tunnetatav üleüdini.”

Ja küll on hea, et seda oma linna tarkust ja ilu püüdma on kutsutud ka just kunstnik Lea Malin.

Just, asfaldikihid ei suuda kinni katta seda, mis päris. Ma ei ole osanud varem nii mõelda, aga just nii tuleb mõelda. Ütlen nii, mis siis, et seda luulekogu ja ka Lehte Hainsalu varasemaid kogusid lugedes ei ole kusagil märganud, et ta oma loomingus kamandaks. Et mõelge nii ja mitte teisiti, siis on õige...

“Mittemilleski on kõik,” ütleb ta ühe oma luuletuse lõpus. Iseloomulik vist talle seegi, et ta ei pane mõtte lõppu hüüumärki. Milleks häält tõsta, kui just nii on.

Kirjutamine on elamise viis

Aasta alguses, kui me Lehte Hainsaluga ta Tartu kodus juttu ajasime, poetasin juttude ajatusest kantuna: “Teie looming on ajatu.” Seepeale ütles ta oma targal moel ilma igasuguse paatoseta: “Selline tunne on, et ikka veel ei ole saanud kõike öeldud, mis vaja. Jah, kirjutamine on elamise viis. Mina elan eesti keeles. Mina olen kultuur, keel ja loodus.”

Oma linna hansalaada melus vaadates ütleb Lehte Hainsalu: “Päikesel on puhas jume ja tuulel tasased viisid.” Ja küll on hea, et seda oma linna tarkust ja ilu püüdma on kutsutud ka just kunstnik Lea Malin.

***

Tartu linnapea Urmas Klaasile tahaks öelda, et ta laseks oma ametnikel osta koorma luulekogusid “Emajõe sinine veri”. Et ta loeks ise igal hommikul natuke, suunaks ka linnavolinikke lugema, ja et igal võimalusel kingitaks see raamat Tartu külalistele. Siis on kõik korras.