Eesti Mesinike Liidu andmetel on mürgistuse tõttu hukkunud mitu korda rohkem mesilasi kui mullu. Paljud mesilaste mürgistusjuhud jäävad Eestis aeglase reageerimise tõttu tuvastamata ning süüdlased välja selgitamata.

Põllumajandusametile on tänavu laekunud viis mesilaste hukkumisega seotud kaebust. Riikliku järelevalve käigus on tõendatud, et kolmel juhul ei olnud põhjuseks taimekaitsevahendi kasutamine ja hukkumiste täpsemad asjaolud selgitab välja Veterinaar- ja Toiduamet. Kahe juhtumi puhul on Põllumajandusamet tuvastanud mesilaste hukkumised taimekaitsevahendi väärkasutamise tõttu. Kõikidel juhtudel on reageeritud koheselt ja kontrollid asjaolude tuvastamiseks on läbi viidud esimesel võimalusel Põllumajandusameti ja Veterinaar- ja Toiduameti poolt. Puuduvad tõendid selle kohta, et paljud juhtumid jäävad aeglase reageerimise tõttu tuvastamata ning sellekohane väide on meelevaldne arvamusavaldus. Niisamuti ei ole tõendatud, et tänavu oleks hukkunud kordades rohkem mesilasi, kui mullu.

Eelmisel suvel vapustas Eestit mesinik Maire Valtini mesila juhtum, kus hukkusid miljonid mesilased. Avalikkus oli šokeeritud, korraldati hulgaliselt arutelusid ka ametkondades ning süüdlaseks tuvastati põllumajandusmürkide liigne ning ebaõige kasutamine. Kahjude hüvitamise saamine jäeti aga mesiniku eramureks.

Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine on Eestis reguleeritud võlaõigusseadusega ja puudub vajadus seda täiendavalt reguleerida või ametitel sellesse sekkuda. Maaeluministeeriumi ja Põllumajandusameti esindajad on korduvalt võlaõigusseadusest tulenevaid võimalusi nimetatud aruteludel selgitanud. Isikul, kellele on õigusvastaselt kahju tekitatud, on õigus võlaõigusseaduse alusel selle eest hüvitist nõuda. Selline õigus kehtib võrdselt kõikidele, kellele on kahju eraõiguslikult tekitatud. Hetkel on fookuses küll mesindus, aga õigusvastaselt tekitatud kahju võib olla kõigis valdkondades, st mesinikud on võrdsed kõigi ettevõtjatega, sh kõigil on õigus nõuda kahjude hüvitamist ning pöörduda kohtusse.

Kusjuures ülemäära palju räägitakse kohtusse pöördumisest, sest tegelikult on enne seda esmane võimalus jõuda kahju tekitajaga omavahelisele kokkuleppele. Alles siis, kui kokkulepet ei saavutata, on järgmine võimalus pöörduda kohtusse. Ka kõnealusel juhtumil saavutati kohtuväline kokkulepe.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda esines sel kevadel tänuväärse avaldusega, et taimekaitsevahendite kasutamise tõttu ei tohiks 2018 aastal hukkuda ükski mesilane, kuigi teame, et põllumajandusmürkide kasutamine suureneb pidevalt ja mürgituste risk sellega samuti.

Statistikaameti andmetel on viimastel aastatel suurenenud taimekaitsevahendite kasutamine põllumajanduslikes majapidamistes, kuid samal perioodil on kasvanud ka põllumajanduskultuuride kasvupind ja keskmine saak ning aastate lõikes erineb taimekahjustajate surve. Suurenemise trendi võib täheldada eelkõige seenhaiguste tõrjevahendite osas, mille põhjuseks võib tuua haiguste levimisele soodsaid ilmastikuolusid. Putukatõrjevahendite puhul, mis võivad valel kasutamisel mesilastele ohtu kujutada, on kasutamine pigem vähenevas trendis. Sellest johtuvalt on meelevaldne seostada haigustõrjevahendite kasutamise suurenemist mürgituse riski suurenemisega.

EPKK seatud eesmärk - taimekaitsevahendite kasutamise tõttu ei tohiks 2018 aastal hukkuda ükski mesilane – oli igati õige. Selline eesmärk peaks säilima ka tulevikus. Mõned tagasilöögid ei tähenda, et me eesmärgist loobuks.

Täna oleme fakti ees, kus meil on aga taas kümneid miljoneid hukkunud mesilasi. Rääkimata nendest tolmeldajatest, putukatest ja lindudest, kelle üle keegi arvestust ei pea, kelle surma me pealt ei näe, kuid kelle kaotust ei saa ignoreerida.

Kümnete miljonite mesilaste hukkumine taimekaitsevahendite tõttu on meelevaldne arvamusavaldus ja sellekohased tõendid puuduvad.

Juhtumite menetlemise reaalsus – nokk kinni, saba lahti

Mesinikud on aastaid, kuid üsna tulutult, rääkinud mesilaste massilisest hukkumisest, probleem aga püsib. Miks? Mis on põhjused, tagajärjed ja mõjud laiemalt?

Tänaseks on selge, et olemasolev süsteem ning riiklikud regulatsioonid ei toeta mesilaste hukkumiste tegelike põhjuste ja süüdlaste väljaselgitamist.

Põllumajandusameti kontrollisüsteem on toimiv ja riiklikud regulatsioonid piisavad, et välja selgitada mesilaste hukkumise tegelikud põhjused.
Toon vaid mõned näited pooleliolevast suvest.

Nädal tagasi hukkusid Läänemaa mesiniku Olev Orgmetsa 7 peres lennumesilased, lisaks veel paar peret lähikonnas. Kogenud mesinikuna oli talle selge, et tegemist võib olla põllumajandusmürgi väärkasutamise tagajärjega.

Hukkumise tuvastas mesinik reedesel päeval ja võttis ühendust ka Veterinaar- ja Toiduameti kohalike ametnikega. Vastuseks sai, et tullakse vaatama esmaspäeval. Mida see mesinikule ja mesilaste surma põhjuste väljaselgitamisele tähendab?

Esiteks - kuumade ilmadega lagunevad mürgid väga kiiresti, seega ei näita mitu päeva hiljem võetud proovid laboris sageli mesilastele surmavaid kontsentratsioone. Teiseks - ametnikud ei andnud mesinikule mingeid juhiseid, mida peaks koheselt tegema. Juhuse tahtel sai mesinik kiiresti nõu oma kolleegidelt, et võtta ise proov ja panna see sügavkülma. Tulemuseks andis analüüs Danadimi, laialdaselt mesinikele probleeme põhjustava põllumajandusmürgi sisalduse proovides. Fakt on selge, süüdlaseks on mürk, kes aga selle väärkasutaja on - selle küsimusega on mesinik taas üksi.

Põllumajandusamet, Veterinaar- ja Toiduamet ning Eesti Mesinike Liit on kinnitanud kolmepoolselt koostööjuhise tegutsemiseks mesilaste suurenenud suremuse põhjuste välja selgitamiseks. Juhis on vastu võetud kolmepoolsel kohtumisel VTAs 28.11.2017 ja täitmiseks nii ametnikele kui mesinikele. Läänemaa juhtumi puhul reageeriti kaebusele esimesel võimalusel vastavalt juhises kokkulepitule ja järelevalvemenetlus selle juhtumi puhul ei ole veel lõppenud. Hukkunud mesilaste analüüs tuvastas toimeaine dimetoaat jäägid, aga tulemuse seostamine Danadimi nimelise preparaadiga ei ole riikliku järelevalve käigus tõendatud.

Teine juhtum Virumaalt

Mesinik avastas mesilaste massilise hukkumise ja andis sellest ametnikele teada. Proovi võtmine toimus sel viisil, et ametnik pühkis taru eest maast mesilasi kühvlile, haarates kaasa ka pinnast, milles olid sipelgamürgi jäägid. Nimelt kasutatakse sipelgapulbrit siis, kui sipelgad massiliselt tarudesse tungivad, pulber puistatakse taru jalgade juurde maha ja mesilased sellega kokku ei puutu.

Riikliku järelevalve käigus koguti andmed selle kohta, et kõnesoleva juhtumi hukkunud mesilased pühkis kokku ebakaines olekus mesinik, keda polnud võimalik korrale kutsuda ja kes takistas järelevalve toiminguid. Põllumajandusameti järelevalveametnik korjas mesilasi ükshaaval proovivõtukarpi, vältimaks saastumist.

Nüüd aga, sellise proovivõtu tulemusena, pidas Põllumajandusamet vajalikuks avaldada lausa eraldi pressiteade, kus rõhuasetus ei olnud mitte proovivõtu metoodikas, vaid selles, kuidas mesinik sipelgapulbrit (veterinaarravimit) kasutas. Pressiteade viitas mesiniku süüle selle ravimi kasutamisel, jättes mulje, et ka selle jäägi sisaldus võis olla mesilastele ohtlik. Kui selgus, et proove võeti vale metoodikaga, siis n-ö vigade parandust ei järgnenud.

Põllumajandusameti ning Veterinaar- ja Toiduameti pressiteade on leitav siit. Rõhuasetus oli kahe mesilaste hukkumisega seotud kaebuse avalikustamisel. Saaremaa juhtumi puhul hukkunud mesilastest taimekaitsevahendite jääke ei leitud ja juhtumi täpsemad asjaolud selgitas välja Veterinaar- ja Toiduamet. VTA hinnangul ei olnud Saaremaal tegemist mesilaste massilise hukkumisega ja hukkumise algne oletatav põhjus võis olla röövimine. Lääne-Virumaal hukkunud mesilastest võetud proovist tuvastati veterinaarravimi ja taimekaitsevahendi toimeainete jäägid. Kõikide jääkide sisaldus mesilastes oli selline, mis võis põhjustada mesilaste hukkumise. Pressiteates oleva sisu viitamine üksnes mesiniku süüle on meelevaldne arvamusavaldus.

Aeg on kriitiline

Kolmandaks, Lõuna-Eestis on mitmetel mesinikel hukkunud massiliselt mesilasi.

Põllumajandusametile teadaolevalt on Lõuna-Eestist, täpsemalt Põlvamaalt, laekunud 2 kaebust, milles täheldati tavapärasest rohkem hukkunud mesilasi. Massilist hukkumist ei ole VTA kinnitanud. Mõlemal juhul tuvastati riikliku järelevalve teostamise käigus kogutud andmete põhjal, et mesilaste hukkumised ei olnud seotud taimekaitsevahendite kasutamisega. Edasi tegeleb nende juhtumitega Veterinaar- ja Toiduamet.

Ühel juhul avastas mesinik hukkumise alles siis, kui ta oma kaugemal asetsevat tarude gruppi kontrollima läks. Mürgitamine oli aset leidnud ilmselt juba päevi varem ning hoolimata sellest, et mürk kiiresti laguneb, näitas analüüs ikkagi kõrgeid Danadimi kontsentratsioone.

Kõrged Danadimi kontsentratsioonid kõnesoleva juhtumi puhul on valeinfo. Hukkunud mesilaste analüüsitulemus näitas dimetoaadi jääki määramispiiri lähedal ja sedavõrd väike sisaldus mesilastes ei põhjustanud mesilaste hukkumist.

Teisel juhul öeldi taas mesinikule, et kui ikka mürgi jääke piisavalt ei leita, peab mesinik kõik kulud seoses proovivõtu ja analüüsiga ise kinni maksma.

Alles täiendav vestlus Põllumajandusametiga selgitas, et riik siiski maksab analüüsid kinni. Samuti kõlas ametniku poolt kommentaar, et alles siis, kui mesilasteste analüüsis selgub mürk, minnakse põllule proovi võtma, et selgitada süüdlane. Ometi mürgi lagunemist silmas pidades teade, et liiga pika ooteaja järgi proovide võtmine ei pruugi taaskord olulises määras jääke näidata - ehk siis tulemuseks võib tulla “ei tea, kes on süüdlane, ei ole võimalik tuvastada”. Lihtsalt seetõttu, et proovide võtmisega venitatakse.

Väide, et proovide võtmisega venitatakse, on taaskord meelevaldne arvamusavaldus. Vastavalt eelpool mainitud kolmepoolsele koostööjuhisele kontrollib PMA järelevalveametnik samaaegselt koostöös mesinikuga mesila lähiümbruses tegutsevate põllumajandustootjate taimekaitsevahendite kasutust, vajadusel võtab proovi taimsest materjalist tuvastamaks võimalikku kasutamisnõuete rikkumist. Seega ka kõik taimsed proovid võetakse samaaegselt ja hoiustatakse sügavkülmas. Laborisse saadetakse need koheselt, kui mesilaste proovist tuvastatakse taimekaitsevahendi jääke. Kõikide juhtumite puhul on käitutud eeltoodu kohaselt ja ei ole ühtegi märki ametkondlikust venitamisest.

Ametnikkegi on siiski raske süüdistada, kuna nende tegutsemine toimub neile loodud ja etteantud raamistikus. Sellest kõrvalekaldumine aga võib päädida hoopis ametniku karistamisega. Nii et lõhkise küna ees ei ole ainult mesinik vaid sageli reaalselt “põllul” töötav ametnik samuti, kes ehk liigsuure koormusega töötab või ei ole puudulike koolituste tõttu kursis ei proovide võtmise metoodika ega ka muude kriitiliste teguritega.

Riikliku järelevalvet teostavad ametnikud on koolitatud proovide võtmiseks ja on kursis kõikide kriitiliste teguritega.

Probleemi laiem olemus

Kõikide nende juhtumite puhul hakkab silma see, et mesinik on mesilaste suremisega sisuliselt üksi jäetud. Ometi ei ole mesilaste massiline hukkumine vaid ühe ettevõtja kasumi kaotus (kasum ometi peaks olema ka mesinikel püha, kas pole nii?).

Mesilaste suremine on indikaator kogu keskkonna tervisest, sellest, mis hiilivalt ja pikaajaliselt tungib mitte ainult kogu keskkonda vaid ka inimeste organismi ning toob sageli kaasa ennustamatuid ning praegu veel lõpunigi uurimata tervisemõjusid. Pestitsiide kasutatakse sageli kokteilidena, erinevate mürkide segudena, mille tulemusi inimese tervisele me alles hakkame aimama.

Mürkide koosmõju ning eriti hormoonsüsteemi mõjutavate mürkide mõju uuringuid on juba üksjagu tehtud ning nende tulemused pigem panevad mõtlema Euroopa Liidus kehtivale ettevaatusprintsiibile (loe lähemalt). Viimane (loe siit) ütleb aga sisuliselt seda, et eriti inimese ja keskkonna tervist puudutavates küsimustes tuleb rakendada põhimõtet, et seni kuni me ei saa täielikult kindlad olla mingi aine ohutuses, seda kasutada ei tohiks.

Mis ei tapa, teeb nõrgaks

Erinevad pestitsiidid, mida ümbritsevas keskkonnas aina rohkem ja erinevate “mürgikokteilidena” kasutatakse, mõjutavad mesilasi lisaks ka nii, et kui nad ei tapa neid koheselt, pärsivad suurel määral nende vastupanuvõimet erinevatele haigustele, tulemusena hukkuvad mesilased tükk aega hiljem pärast mürgitamist, kuid ometi mürgitamise tagajärjel. Selliseid seoseid aga Eestis, mürgistusjuhtumite puhul, kombeks tuvastada ei ole ning peame rahulduma vastavate uuringutega välismaalt (loe lähemalt).

Lisaks - nagu eeltoodust veel küll poleks - hukkuvad mesilased ka seetõttu, et mürkide jäägid kogunevad vahasse, millest mesilased ehitavad oma järeltuleva põlve üleskasvatamiseks kärjekannud. Seal arenevad vastsed saavad aga mürkidest mõjutatud ning tulemusena kasvavad üles järgmised, oluliselt nõrgestatud mesilaspõlvkonnad, kes siis talvel hukkuvad või annavad tulemuseks pidevalt kiratseva ja haigustele vastuvõtliku (ka neid levitava) pere. Ka neid seoseid me igapäevaselt ei teadvusta ega fikseeri - ometi on need kõik seotud ühe põhjusega. Üha suureneva põllumajandusmürkide kasutamisega (loe siit).

Kuidas olukorda parandada?

Kui hästi me ikkagi mürkide kasutamist kontrollime/suudame kontrollida ja mida me teame sellest, kui kiiresti või ohutult nad lagunevad?

Mõistetavalt annab see ametkondadele tööd juurde, kuid ilmselt tuleb kaaluda põllumajandusmürkide kasutamise rangemat kontrolli ehk iga mürgitamise eel peab olema saadud kohaliku inspektori nõusolek kindlate ainete kasutamiseks teatud tingimustel.

Tingimused toote kasutamiseks on iga konkreetse toote pakendil või infolehel. Antud nõuete järgimine on igale taimekaitsevahendi kasutajale kohustuseks. Puudub vajadus anda nõusolek juba varasemalt hinnatud ja ohutuks tunnistatud kasutustingimustele. Nendega, kes antud tingimusi eiravad, tulebki järelevalve käigus tegeleda.

Ained, mida kasutama hakatakse, tuleb kirjalikult fikseerida enne reaalselt põllule pritsimist, et vältida tagantjärgi andmete võltsimist. Alternatiiv on aga üsna üheselt mõistetav - kui riik on lubanud laialdaselt kasutamiseks mürke, mille kasutamise kontroll käib meie süsteemidele üle jõu ning mille valesti kasutamisele ei järgne mingisuguseid karistusi - siis tuleb selliste “kontrollimatute” ainete kasutamine keelustada.

Eriti ohtlik näide viimasel ajal on Danadim, mida pidevalt analüüsidest välja tuleb ja mis mesilasi tapab. Sellele on alternatiivid olemas, seega, miks meil selliseid probleemseid aineid kasutada lubatakse, pidades silmas, et reaalselt puudub tõhus, tulemuslik kontroll ja järelvalve selle kasutamise üle?

Reaalselt eksisteerib tõhus ja tulemuslik kontroll taimekaitsevahendite kasutamise üle. Seda tõendavad riikliku järelevalve käigus kogutud andmed. Kõik turule lubatud taimekaitsevahendid, sh ka Danadim 40 EC on ohutud elusorganismidele, kui neid õigesti ja nõuetekohaselt kasutada.

Vastuseks saame endiselt, ametkondadelt, kuiva väite, et EL-s ei lubata kasutada mürke, mis on mesilastele ohtlikud. Reaalsus on aga see, et mesilasi ja teisi olendeid sureb pidevalt mürgitamise tagajärjel.

Taimekaitsevahendite turule laskmine on Euroopa Liidu tasandil selgelt reguleeritud eesmärgiga tagada inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kõrgetasemeline kaitse. Taimekaitsevahendites sisalduvate toimeainete heakskiitmise protsessile on seatud ühtlustatud eeskirjad, samuti kriteeriumid toimeainetele, mille täitmist hindamis- ja otsustusprotsessis kontrollitakse. Olukorras, kus taimekaitsevahendis sisalduv toimeaine ei vasta Euroopa Liidu õiguses sätestatud kriteeriumitele ning ei saa välistada selle toimeaine negatiivset mõju inimese või looma tervisele ning keskkonnale, ei lubata toodet turule. Kui toimeaine hindamisel tuvastatakse negatiivne mõju mesilastele või muudele tolmeldavatele putukatele, siis seatakse selle toimeaine kasutamisele vastavad piirangud.

Eestis on kontrollide käigus tuvastatud, et taimekaitsevahendite puhul on mesilaste hukkumist põhjustanud nende vale kasutamine. Taimekaitsevahendite nõuetekohase kasutamise tagajärjel hukkumisi tuvastatud ei ole.

Mesinikud võitlevad tuuleveskitega

Mesilaste suremine annab alust arvata, et surevad teisedki putukad, surevad linnud, mõjutatud on kogu toiduahel, inimeseni välja. Me kõik peaksime olema äärmiselt murelikud ja võtma tarvitusele kiired meetmed, et välja selgitada mesilaste hukkumise põhjused ning looma selleks ka adekvaatse süsteemi.

Maaeluministeerium jagab siinkohal seisukohta, et tolmeldajate kaitse vajab senisest veelgi enam tähelepanu. Selleks, et edasisi tegevusi paremini kavandada, esitasime koostöös Keskkonnaministeeriumiga Eesti Teadusagentuurile oma valdkondlikest vajadustest lähtuvalt ettepaneku rahastada uuringut, mis käsitleb tolmeldajate, sh meemesilaste hukkumise vähendamise võimalusi. Kuna hetkel puudub teaduslik tervikkäsitlus sellest, mis põhjused (tegurid ja tegurite koosmõjud) viivad tolmeldajate, sh inimese peetavate meemesilaste ning peamiste Eestis looduslikult esinevate mesilase- ja kimalaseliikide hukkumiseni, arvukuse vähenemiseni ja liigirikkuse languseni, siis on meie jaoks oluline see välja selgitada. Uuringu tulemused peavad võimaldama teha põhjendatud otsuseid edasiste valdkondlike tegevuste (meetmete kavandamine, õigusaktide muutmine, koostöö planeerimine) jaoks.

Täna aga leiavad mesinikud ennast tulutult tuuleveskitega võitlemas, tõestamas midagi, mida süsteem sisuliselt ei võimaldagi tõestada ning kandma kõiki kahjusid üksi. Kui sigade katkusuremisel hüvitatakse ettevõtjale kahjud, siis mesilaste kaotuse puhul öeldakse mesinikule “kui midagi ei meeldi, minge kohtusse”. Ja me kõik teame, mida see tähendab. Lõputuks, aastatepikkuseks vaidluseks kujunevad kohtusaagad, mille tulemus on sageli etteaimatav palgatud advokaadi kalliduse järgi.

Tänane seadusandlus ei võimalda ka mingeid karistusi mürkide väärkasutajale, kes sadadeski kordades mürkide piirnorme ületab. Ehk siis – meie keskkonna, toidu, eluslooduse mürgitamine on antud vabaks ja sisuliselt karistamatuks, kuid selle puhtuse eest seismine on kujunenud lõputuks kadalipuks, et mitte öelda kohati naeruvääristamise objektiks.

Tänane seadusandlus võimaldab taimekaitsevahendi väärkasutaja taimekaitsetunnistus kehtetuks tunnistada ja teavitada PRIAt kohustusliku majandamisnõude rikkumisest, mis viib toetuste vähendamiseni.

Maaeluministeeriumis jätkub töö taimekaitseseaduse muutmise seaduse eelnõuga, eesmärgiga vähendada taimekaitsevahendite turustamise ja kasutamisega kaasnevaid tervise- ning keskkonnariske ning kavandada selgemad vastutusnormid taimekaitsevahendi turustamise ja kasutamise nõuete rikkumise eest, mis loovad paremad võimalused väärteomenetluse algatamiseks ja karistuse määramiseks.

Oht, et teavitamine kaotatakse

Veelgi enam, uues taimekaitseseaduses plaanitakse kaotada ka mürgitamisest ette teavitamine, tuginedes väitele, et mesinik niikuinii ei saa midagi selle teadmisega ette võtta - mesitarusid pole võimalik kuumadel päevadel sulgeda või meest raskeid tarusid vaid loetud tundidega mujale vedada. Selline muudatus aga tähendab, et pole enam võimalik isegi seirata põhjus-tagajärg seost, kus plaaniliste “taimekaitsetööde” käigus kasutatavad ained toovad kaasa massilisi tolmeldajate hukkumisi.

Nõue teavitada kavandatavast taimekaitsetööst vähemalt 48 tundi enne taimekaitsevahendiga pritsimise alustamist seda isikut, kelle mesitarud asuvad kuni kahe kilomeetri kaugusel põllust, kus taimekaitsevahendit kavatsetakse kasutada, tuleneb Põllumajandusministri 29. novembri 2011. a määrusest nr 90 “Taimekaitsevahendi kasutamise ja hoiukoha täpsemad nõuded”. Antud kohustus kehtib ka vaid juhul, kui mesinik ise on teavitanud taimekaitsevahendi kasutajat oma mesila olemasolust, mida sageli ei tehta.

Antud eelnõu on tõepoolest ajakohastamisel, mistõttu mainitud nõue edaspidi kehtetuks tunnistatakse. Samas on eelnõu põhieesmärgiks endiselt tagada ohutus nii inimeste ja loomade tervisele kui ka keskkonnale, kuid samal ajal jättes välja taimekaitsevahendi kasutajaid liigselt koormavad nõuded, mis seni pole aidanud vältida taimekaitsevahendite väärkasutust. Antud muudatuste puhul on aruteludesse olnud kaasatud mesindusorganisatsioonide, sh ka Eesti Mesinike Liidu esindajad. Sarnane lähenemisviis on lähiriikidest ka Soomel ja Lätil, kus teadaolevalt ei ole taimekaitsetöö tegijate ning mesinike vaheline teavitamiskohustus reguleeritud.

Euroopa Liidus kehtivate reeglite kohaselt ei ole lubatud turule lasta selliseid taimekaitsevahendeid, mille kasutamine tooks endaga kaasa negatiivseid tagajärgi inimeste ja loomade, sh tolmeldajate tervisele. Turule lubatud taimekaitsevahendite nõuetekohase kasutamise korral peab olema tagatud, et kõik võimalikud negatiivsed mõjud inimese ja looma tervisele ning keskkonnale oleksid juba enne toote turule lubamist maandatud. Täiendav teavitamine taimekaitsetöödest põllumajanduslikul maal ei ole Põllumajandusameti jaoks esmane tööriist, sest kui on toimunud rikkumine, siis pole ka mesinikku teavitatud või pole mesinikul olnud võimalik oma mesilasi kaitsta. Proovid ümberkaudsetelt põldudelt tuleb mesilaste hukkumise juhtumi puhul võtta igal juhul.

Mesilased ja neid hooldavad mesinikud on ühed kõige olulisemad indikaatorid sellest, mis toimub toidu, tervise ja keskkonna vallas. Keskkonna puhtuse kaitsmine on igaühe kohustus. Siin peab valitsema koostöö, mitte bürokraatlikesse keerdkäikudesse ja formaalsustesse eksitamine või väänatud paragrahvide taha pugemine, ammugi mitte keskkonda mürgitavate ainete pealt tuluteenijate eelistamine.

Esimeseks sammuks võiks olla asjadest õigete nimede all rääkimine, ehk taimekaitsevahendite nimetamine selleks, mis nad enamasti on - põllumajandusmürgid. Sest mürk on see, mis tapab.

Põllumajanduses kasutatakse taimekaitsevahendeid taimehaiguste ja -kahjurite tõrjeks. Samuti võimaldab sobiv taimekaitsevahend ära hoida umbrohtude poolt tekitatavat kahju. Rahvusvaheliselt kasutatakse mõistet taimekaitsevahend (inglise keeles plant protection product). Taimemürgid on aga näiteks kartulis tekkiv solaniin, kibedas kurgis kukurbitatsiinid, näsiniinis meseriin ja dafniin.

Eeltoodust johtuvalt, kas mesilaste raviks mesitarudes kasutatavad sipelghape, oblikhape, taufluvinaat ja teised keemilised ained on mesinike poolt kasutatavad putukamürgid? Kas permetriin ja fiproniil, millega tehakse tarude ees sipelgatõrjet ja mis võivad valel kasutamisel mesilasi ohustada, on samuti putukamürgid? Sama loogika viib meid seega järeldusele, et mesilaste ravi ja parasiiditõrje käigus mesinikud mürgitavad oma mesilasi.

Vajalik on taastada mesinduse kui põllumajandusvaldkonna võrdne kohtlemine. Sel aastal on EMLle teadaolevalt hukkunud juba kümneid kordi rohkem mesilasi, kui eelmisel aastal Maire Valtini mesilas. On aeg keelustada mürgid, mille kasutamist kontrollida ei suudeta.

Riikliku järelevalve käigus selliseid andmeid hukkunud mesilaste kohta ei ole tõendatud. Samuti ei ole EML nimetatud väiteid esitanud järelevalveasutustele.

Teavitamine mesilaste ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest on vastavalt loomatauditõrje seadusele kohustuslik nii kutselistele mesinikele kui ka hobimesinikele. Eesti Mesinike Liidu teavitamine pole sel juhul kindlasti piisav, kuna antud juhtumite korral on oluline ka laborivõimekus, et tuvastada hukkumise tegelikud, mitte oletuslikud põhjused. Teavitada tuleb volitatud veterinaararsti või maakonna Veterinaar- ja Toiduameti veterinaarkeskust. Koostöös Põllumajandusametiga selgitatakse välja suurenenud suremuse põhjused. Täpsem info ja kontaktid on kõigile kättesaadavad Põllumajandusameti kodulehelt.

Lisaks sellele ei ole mesilaste hukkumine mis tahes tasemel kuidagi seotud mesinduse kui põllumajandusvaldkonna kohtlemisega. Maaeluministeerium kohtleb kõiki põllumajandusvaldkondi võrdselt ja kõigil on võrdne võimalus maaelu arengus kaasa rääkida. Üheks kinnituseks on kasvõi asjaolu, et välja töötamisel oleva Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava juhtkomisjoni liikmeks on Eesti Mesinduse Koostöökogu esindaja.