Eero Medijainen.

279 lk.

Kirjastus SE&JS.

Muidugi ei olnud nt Eesti tulevik Hitleri-vastase koalitsiooni päevakorras nii kõrgel kohal asunud küsimus, et seda oleks kõikjal pidevalt arutatud. Seepärast oleks kasulik paigutada Eero Medijaineni raamat “Raudse eesriide lõimed: propaganda, avalik arvamus ja Baltikum 1939–1944” mõttelisse konteksti.

Kõrvale või enne võiks lugeda kas või Antony Beevori koguteost Teisest maailmasõjast, et aru saada, milline peenraha olime meie tegelikult kogu selles suures sündmustekeerises.

Ettevalmistamata lugejal võib jääda ehk mulje, et Balti riikide saatus oli lausa keskne küsimus, mis liitlaste tegutsemist kogu aeg mõjutas. See oleks pehmelt öeldes liialdus.

Siiski on huvitav, kuidas ebamugav küsimus Ida-Euroopa edasisest käekäigust liitlaste laual püsis ning Stalinile tasapisi uusi järeleandmisi tehti.

Kui alustada Teise maailmasõja puhkemisest, siis oli ju tegu sõjaga, kuhu Prantsusmaa ja Inglismaa läksid seetõttu, et Poola ründamine Saksamaa poolt ületas piiri, mida ei olnud võimalik lihtsalt pealt vaadates taluda.

Entusiasmi selles sõjapidamises aga polnud, ning Poola jagamist passiivselt pealt vaadates takistada ka ei õnnestunud.

Liitlaste samme suunasid omad huvid, olid omad vastuolud ja ka piisavalt silmakirjalikkust suhetes teiste rahvastega, mida natside propaganda Saksamaal muidugi hästi ära kasutas.

Karikatuurid Rooseveltist

Siit jõuame Medijaineni raamatu teise ja vähemalt sama huvitava mõõtme juurde: läbivalt kajastab ta toonases eestikeelses ajakirjanduses ilmunud pilapiltide abil seda, kuidas tohtis Eestis toimetanud võõrvõimude valvsa pilgu all eestlastele maailmasündmusi vahendada.

Trükitud on nii Rahva Hääles (nõukogude propaganda) kui Saksa okupatsiooni aegsetes Eesti lehtedes ilmunud pilte. Viimastes esineb enamasti tegelasena groteskne Jossif Stalin, kuid samamoodi karikatuursena näeb ka Winston Churchilli, Franklin Roosevelti ja hulka teisejärgulisemaid lääneliitlaste poliitikute kujusid.

Olen ise varem sirvinud tolleaegseid lehenumbreid ning on selge, et need olid ühelt poolt täis Berliinist edastatud propagandat, alates “Juhi kõnedest” ja lõpetades sellega, kuidas “meie väed saavutasid järjekordse tõrjevõidu”.

Sinna vahele mahtus mõnevõrra kohalikke sõnumeid ja praktilisi teateid, samuti mõned välismaa teated, mis ei puudutanud otse rinnetel toimuvat.

Põhivalik karikatuure selles raamatus on ajalehtedest Eesti Sõna ja Maa Sõna, nõukogude propaganda kandjana aga Rahva Hääl.

Nagu raamatu autor tõdeb, ei tähenda see, et pildid esindasid Saksa vaatenurka ja naersid välja lääneliitlaste omavahelisi vastuolusid – sh Ida-Euroopa küsimuses –, tingimata seda, et piltide mõte ei tabanud märki.

Näiteks korduv motiiv, kuidas Churchill, Roosevelt või teised on valmis mõne järeleandmise ootuses Baltimaid Stalinile maha müüma, mõjus kahtlemata usutavalt ning hilisem ei lükanud seda ka ümber.

Raamatus on ka analüüsitud seda, kuivõrd näiteks Atlandi hartas välja öeldud kõrgelennulised mõtted rahvaste õigusest enesemääramisele ja oma elu korraldamisele pidid sõja edasises käigus ja ka pärast sõda vanduma alla reaalpoliitikale, kus nii Baltimaad kui teised Ida-Euroopa maad läksid pikema jututa kommunistliku võimu alla.

Pole just eriti kerge lugemine

Ilmselt on ikkagi väike ime, et nendes keerdkäikudes pidas näiteks USA kinni mittetunnustamispoliitikast ehk 1940. aastal riigisekretäri abi Sumner Wellesi sõnastatud deklaratsioonist.

See küll ei toonud meie randa n-ö valget laeva, mis oleks Eesti nõukogude võimu alt vabastanud, kuid kahtluseta oli USA mittetunnustamispoliitika üks sõjajärgsetel aastakümnetel Eesti paguluse tegevust toetanud vundament ja lõpuks faktor, mis lubas suhted Eestiga lihtsalt taastada, mitte hakata neid looma justkui mingi uue, Nõukogude Liidu varemetel tekkinud riigiga.

Kui Medijaineni raamatule midagi ette heita, siis võib-olla just rangelt akadeemilist käsitluslaadi. Siin on vähevõitu lõbusaid lugusid. Tegu ei ole kõige kergema lugemisvaraga, kuid pilapiltide rohkus teeb raamatu läbimise hõlpsamaks.

Teose parim külg on aga minu meelest see, et lugeja pannakse mõtlema ajastule, kus inimese igal sammul võis olla hoopis suurem kaal ning moraalsed valikud olid hoopis keerukamad kui see tänane: kas valada kohv ühekordsesse plasttopsi või korduvkasutusega nõusse.