Hakake filmi tegema näiteks Ruja algusaastatest või Toivo Kur­metist või Juhan Viidingust või Artur Alliksaarest. Või Jim Morrisonist või Kurt Cobainist. Igaüks, kes neid asju vähegi teab, ütleb loomulikult kohe, et kõik see on vale, ei olnud üldse nii. Lausa ootan, millal Queenist film välja tuleb (varsti tuleb), kus kõik on nagunii vale.

Kirill Serebrennikovi film korea-vene verd kultuslauljast ja laulukirjutast, Vene rokkansambli Kino solistist Viktor Tsoist.

Eesti kinodes alates 2. augustist.

Kas oli nii või oli kuidagi teisiti?

Kirill Serebrennikov lavastajana teab seda ja tõmbab aeg-ajalt ekraanile käsitsi joonistatud plakati: “See ei olnud tegelikult üldse nii”. Serebrennikov, kes filmi lõpetamise ajal istus koduarestis, istus arestis ka siis, kui “Suvi” Cannes’i preemiale kandideeris ja helikunstipreemia võitis.

Mustvalge film korea-vene verd kultuslauljast ja laulukirjutajast Viktor Tsoist on hea. Sentimentaalne ja melodramaatiline? Jah, aga mis siis. Siiras ja südamlik? Jah. Olgu, võib-olla ei anna täpset pilti ajastust ja bändist Kino, vaid on hoopis stilisatsioon. Las olla. Jah, pigem on tegu lugupidamisavaldusega.

Kui vana oli Serebrennikov Kino algaastatel? Noor teismeline. Selge siis, et see on tema jaoks kuldajastu. Olen lugenud ka, et “Suvi” kritiseerib putinismi läbi totalitaarriigi kujutamise. Ei tea. Ehk kritiseerib, aga minu jaoks pole see primaarne.

Mis on mu jaoks esmane? See, kuidas inimesed ühiskondlikes tõmbetuultes üksteist hoiavad. Ja ehk ongi seda filmis küllaga, kuna Serebrennikov ise oli parajasti kibedate Vene võimupihtide vahele sattunud. Hakka või arvama, et just võim on teinud Dostojevskist Dostojevski, Solženitsõnist Solženitsõni ja Serebrennikovist Serebrennikovi, vastu nende endi tahtmist.

Minu jaoks seostub Serebren­nikovi film vägagi Aleksei Ger­mani filmiga Sergei Dovlatovist ja Jossif Brodskist, mis vaatab sama aega ja on stilistiliselt mitmeti põimuv. Pikad voolavad kaadrid Leningradi hipsterite korteripidudelt, kus küll joodi, aga samas ärgitati vaimu ja kultuuri, nii et laksus.

KGB loomulikult tolknes kõrval, aga seda võeti enesestmõistetavalt. Oli tohutu janu Lääne kultuuri järele ja nõukogude kord tajus, et ventiili peab pisut lahti tegema, muidu võib käia pauk. Eks see pauk pika visina peale tuli ka. Ja et Ameerika rokkmuusik Lou Read või väidetavalt KGB organiseeritud Sex Pistols (kaheldav ja pigem lõbus internetifakt) aitasid sellele kaasa, ei jõudnud toona ju pärale. Vähemalt mulle ei jõudnud. Tegin ise sel ajal diskosid.

Mustvalge film korea-vene verd kultuslauljast ja laulukirjutast Viktor Tsoist on hea.

Nõukogude Eestis loomulikult polnud sellist vaibi nagu Le­ningradis. Ometi midagi oli. Keelati ära pidusid ja bände ja festivale. Samas lubati pisut vus­su välja lasta. Ja keeleotsaga Lää­ne kultuuri pulgakommi lutsida.

Sellest nõukaaja konservikarpi suletuna õhku ahmiva kalana visklemisest “Suvi” räägibki. Nagu toosama Brodski-Dovlatovi film. Pentsik, et nüüd tekitab see konservikarbielu juba nostalgiat – vang igatseb tihtipeale vanglasse tagasi. Ka meil on räägitud, et eesti kirjandus oli nõukaajal poliitilise surve tõttu mitmekihilisem, peenem ja pingestatum...

See arvamus on ülepunnitatud. Võtke need toonased tekstid lahti. Nende seas on peenemaid ja tooremaid, nagu ka tänapäeval. Tänapäeval jõuab lihtsalt rohkem tekste trükki, sest suurtest sõelaaukudest pääsevad võrdse vabadusega läbi ujuma nii prügikalad kui mereröövelhaid. Tänapäeval võid uue raamatu välja anda kohe, kui isu peale tuleb. Nii et miinuseid ja plusse on mõlemas protsessis.

Võtab mõtte mitut pidi hargnema

Markantse laulutekstitegija Viktor Tsoi fenomeni ma lahkama ei küüni. Ometi on selge, et nii nagu fileerisid stagnaajastut Brodski luules ja Dovlatov proosas, tegi Tsoi rokkmuusika vahenditega. Ja ei antud talle 28aastaselt end surnuks sõita Mercedesega (Võssotski näiteks sai endale mersut lubada), vaid kõigest mosuga. Kas tal oli vastutulevasse Ikarusse otse sisse sõites veres julgete meeste doktriin, seda mina ei tea. Võiks küsida Grebenštšikovi käest. Ehk tema teab. Aga võib-olla ei tea keegi.

“Suve” autor on teinud vene kultuurile (ja ehk ka riigile) suure teene, miksides filmis 1980ndate aastate vene kultuuriplahvatust Briti ja Ameerika rokkmuusikaga. Olgu peale, mõni võiks öelda, et kas siis vene rokk kopeeris Läänt. Mis seal ikka, me kõik kopeerime kõiki ja kõike. Ka siin Eestis. Aga igal pool on asjal oma värv ja tunnetus. Ja teisipidi võttes: Lääs on alati vene kultuuri armastanud, aga seda kopeerida on raske, kui mitte võimatu.

Igatahes 2. augustist Eesti kinodesse jõudnud “Suvi” võtab mõtte mitut pidi hargnema. Ja ma usun, et neid arutlusi tuleb veel ridamisi. Jään ootele, ja arvatavasti vaatan filmi ka uuesti üle.