“Loomulikult on kahju, aga mis sa hädaga ära teed,” kurtis Heimar Tohter Saarte Häälele ning põhjendas, jõudis sellise otsuseni, kuna piima pole kusagile panna ja ka sööda varumine on muutunud aasta-aastalt raskemaks.

“Kahju saime lehmapidamisega,” tõdes ta. “Praegu saame hommikul ja õhtul ämbritäie piima, ise joome päevas üle kolme liitri ära ning eks linnud ja muud loomad saavad ka oma osa, kuid tuleb ka maha valada. Oleme siin naabritele kaubelnud ja pakkunud, aga keegi ei taha enam maapiima juua. Kuus teenisime heal juhul 50 eurot, sest selle piima kombinaati viimine läks kalliks.”