Samarüütli hinnangul oleks ju tore, kui valitsus leiaks mingi rahalise toe, et põllumehi nende raskes seisus aidata. Samas peaks iga põllumajandusettvõtja tema hinnangul suutma oma riskid ise maandada.

„Ega valitsus mulle sööta anda ei saa. Valitsus ei tule minu karja söötma ja kuskohalt valitsus selle heina võtab? Ma pean lootma ikka iseenda peale. Ma pean täna kogu põhu kokku korjama, nii palju, kui mul on võimalust,” selgitab Avo Samarüütel.

Samarüütel rõhutab, et valitsus maksab niikuinii põllumeestele üleminekutoetusi, mida eelmine valitsus ei teinud.

„Riik ei anna meile silo, ei anna sööta, loomad nälgivad ja selle sööda peame ise kuskilt leidma. Riigilt on võimalik saada üksnes finantsabi, aga rahaga ma loomi ei sööda,” räägib Samarüütel.

Ta selgitab, et põua tõttu on teravilja saagikus poole väiksem, põldudelt võib jääda pool saaki saamata - see on tulu puudujääk. Kuid kõige hullem seis on loomasöödaga – rohumaad on kõrbenud ja silo pole enam millestki teha.

„Minu rohumaad on põlenud, kõik on pruun, ühtki rohelist libelt ei paista,” on Samarüüteli sõnul Männiku Piimas kõige raskem seis just loomasöödaga.

„Aga ma loodan siiski rohkem maisi, kui riigi peale,” selgitab kogenud põllumees. Loomasööt ehk siloks vajalik mais kasvab ettevõttel umbes 70 hektaril ja see võiks saada üheks päästerõngaks loomade söötmisel, kui rohusilo kolmas niide ebaõnnestub.

Mida arvatakse põuast ja erakorralise olukorra väljakuulutamisest Jõgeval toimuval Riigikogu maaelukomisjoni ja põllumeeste kohtumisel, sellest loe PÕUABLOGIST.