On teada, et Eesti suuremate õlletootjate mitmed õlled valmivad välismaal, A. Le Coqi ja Saku emaettevõtete teistes tehastes. Seega pole eriline ime, kui mõne tuttava nimega õlle on pudelisse lasknud lätlased või leedukad – saladus paljastub etiketti lähemalt lugedes.

Muidugi uhavad ka kohalikud õlletehased Tartus ja Sakus suurtes kogustes alkohoolseid ja mittealkohoolseid jooke toota. Kas võib olla nii, et ka kodumaise päritoluga joogi puhul on mängus kaugemalt tulnud töötaja käsi?

"Eesti tööjõuturgu tervikuna vaadates on meie jaoks kindlasti põletav küsimus, kuidas lahendada just hooajaliselt suurenev tööjõuvajadus. Ning kahjuks on reaalsus selline, et Eestist on hooajatöölisi sisuliselt võimatu leida," ütleb Saku Õlletehase AS-i tootmisjuht Romet Roosme.

"Rääkides konkreetselt võõrtööjõust, siis tulenevalt meie töö spetsiifikast on meie tegevuses vajalikud ennekõike just kvalifitseeritud töökäed. Seetõttu oleme viimastel aastatel pöördunud abi saamiseks pigem Carlsberg Grupi teiste ettevõtete poole ning Sakus on tööd leidnud meie grupisisesed kolleegid näiteks Lätist-Leedust, aga ka Serbiast. Arvuliselt - viimaste aastate lõikes jääb nende arv 4-5 ringi hooaja peale."

Roosme sõnul ei ole välismaalt tulnud töölised küll kõige odavam lahendus, kuid grupisisese lisaressursi kaasamise eeliseks on see, et tööle saadakse asuda sisuliselt minimaalse väljaõppeajaga.

"Samuti on kõik need inimesed kursis nii meie töökultuuriga kui ka rangete ohutusalaste nõuetega. Samamoodi oleme Carlsbergi Grupi teistest ettevõtetest värvanud Eestisse oskustööliste kõrval ka tippspetsialiste," ütleb Roosme.

Eelkõige oodatakse tööle siiski kohalikke – nii töötab Sakus ka kaugemalt, näiteks Raplamaalt tulnud inimesi, ning neile pakutakse võimalust kasutada ettevõtte poolt organiseeritud tasuta transporti.

Teine suur õlletehas on aga välismaalaste kasutamisest siiani prii olnud.

"Meil puuduvad senini kogemused võõrtööjõuga ja kõik A. Le Coq'i töötajad on eestimaalased,” ütleb A. Le Coq'i juhatuse liige Tarmo Noop.