Mulle on need Jüri Arraku maalid, mis dateeritud 1970. aastate algusesse, põnevad ka sellepärast, et kuuluvad aega, kui hakkasin Raplast iseseisvalt Tallinnas kunstinäitustel käima.

Ega ma ... usun, et ei eksi, kui ütlen, et ega meie, kes me seitsmekümnendatel hakkasime Eesti kunstinäitustel käima, Jüri Arrakust, Malle Leisist ja Tõnis Vindist mööda vaadata ei saanud. Nad erinesid üldpildist.

Äkki ei maalitud enam maastikke ja maju, vaid just tunnet ja emotsiooni. Kunstist kui hingeseisundist ja emotsionaalsest maailmast kõneles Jüri Arrak Paides näituse avamisel ka ise.

Mulle on need Jüri Arraku maalid, mis dateeritud 1970. aastate algusesse, põnevad ka sellepärast, et kuuluvad aega, kui hakkasin Raplast iseseisvalt Tallinnas kunstinäitustel käima.

Nüüd tean, et see, mis Paides mõjub väljapanekuna üsna rahulikult, on kunagi olnud plahvatuslik, ja seda saab nimetada avangardismiks.

Varajast Arrakut vaadates jäin mõtlema, kas oskasin tollases vanuses mõelda sellele, et nendes maalides oli ka vaimukas Nõukogude riigi kriitika. Näiteks maal “Vaatajad”, millel juba tuntud Arraku käekiri – laialivalguvad isiksusetunnusteta näod meid jälgimas. Ringiga on selle maali mõte ju tänases päevas samuti aktuaalne – on taas aeg, kus pealtkuulamine ja salajane jälgimine ikka kõneaineks, aga ka võimalik on. Ei tea, kas oskasin toona nii mõelda.

Nägin nüüd Paides esimest korda originaalis maali “Ohvitser”, mis pärineb 1966. aastast. Taas – näotu tüübi kandilist rinda ehivad raudrüüna mõjuvad aumärgid. “Kiliseb, kõliseb, lonkab ja möliseb.” Ei mäleta, kas see veterani iseloomustus oli käibel juba sellel ajal või tuli hiljem.

Jüri Arrak, “Ohvitser”. 70 × 50, 1966.
Jüri Arrak

Alguses on tulevik sees

Usun, et Paides on väljas kunstniku kogu järgnevat loomingut iseloomustavad tähtsad maalid. Näiteks 1970. aastal tehtud “Kuju” – kunstnikule omane figuur, kollane põrand, uks kuhugi... “Elu seisneb maailma uurimises, tundma õppimises, maailmast aru saamises,” ütles Jüri Arrak Paides.

Tema loomingu algust nähes ja selle muutumisele, variatsioonidele, mängulisusele mõeldes on ta luues nii ka elanud. Tema enda kujundit kasutades: on avanud uksi ja avastanud uusi tube. Arrak on elanud “kunstitubades”. “Uudishimu pole mind maha jätnud siiamaani,” nimetas ta elusa elu elamise käivitavat jõudu.

Jüri Arrak, “Kuju”. 50 × 70, 1970.
Jüri Arrak

Näituse avamise jutus jõudis ka selleni, et on maalinud Halliste kiriku alatarimaali. “See oli mu religioossete piltide maalimise finaal. Tegin seda kolm kuud. See oli väga vajalik. Ma sain aru, et jumala mõiste tähendab minu jaoks mõtlevat alg- energiat. Universumis on kõik energia.

Mateeria on ainult energia tihendatud sõlmed. Kõik, mis on energia, see ongi kõiksus. See ongi kõik, seal pole persoone ega jüngreid ega evangeeliume.”

Mida sa oled teinud!

Selleks, et kuuekümnendatel astuda kunstnike liitu, pidi kunstnik olema teinud vähemalt ühe personaalnäituse. Arrak meenutas, kuidas ta tarbekunstnikuna võeti liidu graafikasektsiooni. Kohustusliku personaalnäituse jaoks hoopis maalis pool aastat ja 1970ndal sai oma tegutsevad figuurid ka Vabaduse väljaku (toonase Võidu väljaku) kunstihoone väikeses galeriis üles panna.

Elu seisneb maailma uurimises, tundma õppimises, maailmast aru saamises.

Avamist ei korraldanud, mõtles, et see näitus saab vast paar päeva üleval olla. Võetakse niikuinii maha ja saab sõimata. Nii arvas Arrak, sest nii erinev oli see, mida tema tegi valitseva sotsrealismiga võrreldes. Mõne päeva pärast oli toonane kunstnike liidu esimees Ilmar Torn Arrakult küsinud: “Mida sa oled teinud?!”

Aga näitus jäi üles. “Ma teadsin, mis ma tegin. Mul oli sisemine veendumus. Ma ei teinud midagi raha, kuulsuse ja karjääri pärast.” Jüri Arrak ütles, et tollel näitusel oli väljas ka külalisteraamat, kuhu muu hulgas kirjutati soovitus hullumajja minna ja arvamine, nagu ta oleks kunstnikuhariduse ilmaaegu saanud... Üsna tuttav kommentaarimeelsus ka tänapäeval.

Jüri Arrak, “Naine kalaga”. 80 × 50, 1966.
Jüri Arrak

81aastane Jüri Arrak on teinud 85 personaalnäitust. Ta on kogu elu olnud produktiivne ja mitmekülgne. Lisaks maalidele loonud graafikat, joonistusi, ehteid, eksliibriseid, illustreerinud luule- ja muid raamatuid. On olnud joonisfilmide kunstnik, näiteks animafilm “Suur Tõll”. 1975. aastal ilmus Arraku kirjutatud ja joonistatud lasteraamat “Panga-Rehe jutud”, kus peategelaseks Maiv ehk siis teistpidi lugedes vaim.

Kunstiinstituudis õppima hakkas Jüri Arrak 25aastaselt ja lõpetas viieaastase stuudiumi metallikunstnikuna. Ta on vabakutseline kunstnik 1969. aastast. Enne kunstnikuks õppima asumist oli Leningradis taksojuht ega olnud kunagi mõelnud kunstniku elust. Õppima ärgitas aga vanem vend Henno Arrak. Eesti kultuurile on see kindlasti väga hea, et nii läks.

Paide kultuurikeskusest on saanud Paide muusika- ja teatrimaja. Tundub, et nimemuutuse taga on üsna sisulised mõtted. Endale üllatuseks lugesin maja välisukse kõrvalt Estonia teatri külalisetenduse plakatitelt, et kõik kolm Paides näidatavat etendust on Tallinna teatrikooli lõpetanud lavastajate tööd. Estonia suurelt afišilt ei ole ma seda osanud märgata.

Paidelased ja need, kellel sinna lähem sõita kui pealinna, näevad Roman Baskini lavastatud ooperit “Pilvede värvid”, Ain Mäeotsa lavastatud lastemuusikali “Karlsson katuselt” ja Marko Matvere lavastatud operetti “Linnukaupleja”.

Maalid, mida Paide muusika- ja teatrimaja fuajee paekivist seintel kuni 5. augustini näha saab, on pärit Andres Eilarti kunstikogust.